The Road goes ever on and on: oktoober 2009

13. okt 2009

Teel Emeraldi/Road to Emerald

3 blogi 2 päeva jooksul - no nüüd tuleb jälle pikem paus arvatavasti, sest saime tööle... aga kuhu see selgub varsti.

Lahkusime Bowenist kaheksanda oktoobri pärastlõunal eesmärgiks Airlie Beach, mis vajas umbes 45 minutit sõitu allapoole. Tee oli päris kurviline ja mägine ning sain oma esimese mägiteedel autojuhtimise kogemuse ka kätte - polnudki nii hull kui mõelnud olin :). Cannonvale ja Airlie Beach asuvad rannikul kohe üksteise kõrval ja esimene mulje oli ikka ilus küll - nagu oleks kuskile Vahemere ja Uus - Meremaa segusesse linna jõudnud. Suur jahisadam, mägedel asuvad majad, helesinine ookean... mis sa veel tahad :)).

Kolasime veidi linnapeal ringi ning leidsime sadamas parkla, kus oli väike seljakotlaste linnak, kes vaatamata keelumärkidele laagrit teha olid oma autdega seal juba paraja külakese tekitanud.Kusjuures need no camping (telke mitte püsti lüüa) sildid on enamasti igal pool, et sa ikka tasulisse karavanparki läheksid, aga kuna meie (ja ka paljud teised) magavad autos, siis me ju telke püsti ei löö ja lihtsalt pargime öö läbi...

Liisi tegi naabrist pilti -

kas pole armsad!:D/Liisi took a picture of our neighbour - ain´t they cute!:D

Mis mulle veel meeldib, on see, et neis kohtades kus tasuta elektrigrillid ja piknikupingid on, leidub tavaliselt ka elektripistik kus me siis agaralt oma läpaka ja mobiili akusid laeme. Kuna ärkame päikesetõusul kuskil kuue ajal ja asutused kõik alles kinni on, on see paras aeg blogide ja piltidega tegelemiseks.

Meie lõunatamispaik Cannonvale´s/Our lunch place at Cannonvale

Pärast lõunat Cannonvale´i rannas, võtsime kätte ja ja tegime ühest voodilinast autole kardinad mis takjariba ja liimi abil üles said, avastasime, et kardinad on madratsitega täpselt ühte punast värvi ka. Huvitav fakt on see, et pärast viieminutilist õmblemist kui ma tahtsin niiti katki teha, murdsin ma hoopis nõela pooleks... mine võta kinni - nalja kui palju teemadel, et see tomatikorjamine on musklit niipalju kasvatanud, et ei oska oma jõudu enam hinnata... kuigi ma kaldun arvama, et suht mäda nõel pidi ikka olema XD

Õhtupoolikul suundusime Mackay´sse, kuhu päikeseloojangul ka kohale jõudsime. Avastasime, et seal pannakse laguun (tehisbassein soolase veega) loojangul kinni, aga valvur oli tore ja juhatas meid randa. Kui me sinna jõudsime, siis kohalikud politseinikud tundsid huvi kus me laagri püsti lööme. Ma algul ehmatasin ära ja ütlesin, et me sõidame edasi, aga siis küsisin, et kas tohib kuskil laagrit teha? Tegi nägu, et väga mitte, ma siis küsisin autos magamise kohta, siis juhatas meid ühele tänavale kus hea pime, aga suur tee kohe kõrval - et on ohutum kui rannas. Leidsime selle ka ilusti üles ning sel ööl magasime nagu notid. Järgmisel päeval kolasime Mackays veidi ringi pärast rannas tehtud hommikusööki ning siis asusime Emeraldi poole teele - mis oli meie järgmine sihtmärk tööotsingute vallas. Olime kuskil poolele teele jõudnud, kui politseiauto seisab risti keset teed ees ja suunab meid kiirteelt kuhugi kõrvalteele, eespol oli vist midagi suuremat toimumas. Kaarti meil ei olnud muidugi (olin enne googlei kaartidest vaadanud mis kiirteed mööda minna ainult; nüüd Emeraldis varustasime end kogu ülejäänud tee kaartidega ka enamvähem XD) ja siis me polnud enam kindlad kuhupoole me õieti läheme. Jõudsime kohta nimega Dysart ja kohalikult politseinikult saime teada, et ikka suht õigel teel :D. Juhatas meid läbi Tieri Emeraldi. Kogu see vahepealne tee oli ääristatud kaevandustega, nii et liiklus mis vastu tuli koosnes enamasti kaevandustöölistest... Emeraldi jõudsime kaheksa ajal õhtul, olles kaks tundi pimedas sõitnud. Kellaaeg küll suht varajane õhtu, aga siin on nii pime, et tundus nagu oleks südaööl alles kohale jõudnud. Emeraldis avastasime, et kohalik botaanikaaia parkla on just meiesugustele autosmagajatele mõeldud, mis oli muidugi hea uudis, nii et saime rahulikult kaasreisijate seltskonnas uinuda. Kas pole ilus nimi - Emerald = Smaragd. Nimi pole muidugi asjata saadud ka, siin ümberkaudu on vääriskivide kaevandused. Hakkasin siin mõtlema, et Võlur Oz (Austraalia lühend) ja Smaragdlinn... raamatut küll lugenud pole, aga nüüd huvi pärast peaks selle vea ära parandama.
Pühapäeval käisime arsti juures (millest oli eraldi blogi) ning siis sõitsime Maraboon´i järve äärde, kus meil oli papagoide seltskonnas vahva lõuna. Tagasiteel käisime läbi Evergreen Farmist, kus saime tööandjaga kenasti jutule ja kolmapäeval siis tööle!

Meie lõunalaua papagoid/Our lunch companions

3 entries in 2 days - I think after that will be a longer paus again, ´cos we got a job, but where? Read on and you´ll know ;).
We left Bowen on the afternoon of the 8th of October and headed down to Airlie Beach. The road went through the mountains, so I got my first chance to drive there, which turned out to be not as scary as I had thought it to be.
Cannonvale and Airlie Beach are situated right next to each other on the coast and the first impression was breathtaking - like we had arrived to a place thats a mix of Mediterranean
and New-Zealand. Big harbour full of yachts, houses on the mountainsides and blue-blue ocean... what else to you want, right :)). We explored the town and found a parking lot full of backpackers with their vans - almost a little community. So we joined the party and spent the night there.
What I like is that in those places with picnic tables and barbeque there are usually some plugs as well where we can load our laptops and as we usually get up with the sunrise and everything is still closed, it is a good time to write down some chapters of blog.

After lunch in Cannonvale beach we started making curtains for our car, from a previously bought sheet and discovered that the red colour exactly matches our matresses. An interesting thing happened - I had sewn like five minutes or so, when I wanted to break the thread with my hands and instead broke the needle... go figure. We had a lot of laughs on the subject of tomato picking already giving me so much extra strength that I am unawares of it... but I tend to think that it was just a really weak needle XD.

In the afternoon we headed out to Mackay, where we arrived at sunset time and discovered that the lagoon is closed already, but the security guard was kind and directed us to the beach. There we were asked by a police officer where are we gonna camp tonight... at first I said that we are just passing through, but then I asked if it is possible to camp somewhere. His expression told us that not really, so I asked about sleeping in the car. Then he directed us to a darker alley, close to the main road, ´cos it´s safer there and we found that to be a very good palce and slept very well that night.
Next morning after breakfast at the beach and a bit of sightseeing in Mackay we took off towards Emerald. We were about half way there, when a police truck was blocking the road ahead and turned our course off the highway to an alternative route. Well, then we weren´t actually sure that it is an alternative route, ´cos I had taken a look on a map in google and we didn´t have a paper one (fixed that here in Emerald - lot of maps for the rest of the journey already XD). We found ourselves in Dysart and got directions from there - drove to Emerald through Tieri. The area we passed through was all about mines, so most of the traffic we encountered were mine workers.
We reached Emerald eight o´clock in the evening, having driven two hours in the dark, although it is pretty early night, it felt like midnight already, it just gets so dark. In Emerald we discovered that local botanical gardens are ok to stay for a night, so we found a good place to stay for the night. Isn´t it a beautiful name - Emerald. Due to all the gem mines surrounding the area... Started thinking that Wizard of Oz - it´s like Australian short name Oz... and Emerald city... maybe some adventures ahead, eh? Although I haven´t read the book... I should correct that mistake I think :D.
Next day we had a trip to Lake Maraboon and a joyous lunch with parrots and afterwards also found a job in a grape farm where we start already on Wednesday!

12. okt 2009

Haavajuttu - nõrganärvilistel mitte puutuda! ;)/ Wounds - don´t read if not well handling!;)

Hoiatus: meditsiinilisi juhtumisi hästi mittetaluvatel inimestel ei ole soovitatav järgnevat sissekannet lugeda - vaadata: suht kole pilt on.

Warning: following entry not to be read by the peole who don´t handle wounds and grose pictures very well.

Meie tomatifarmi elu sai eraldi peatüki paari haava näol, mis Eestis oleks täiesti tühised olnud. Nimelt tuli mulle tööl varbale ja näpule vill - kah mul asi eksole. Asi kiskus aga käest ära, sest selleasemel et paraneda, otsustasid nad mäda välja ajada ja rohelise kooriku kasvatada (Liisil peaaegu sama lugu, millet ta ise kirjutab, kuigi temal ainult näppudega). Jah just rohelise kooriku, mille peale me siis naersime, et tomatiks hakkan muutuma... igatahes ei jäänud muud üle kui käisime artsi juures - 70 dollarit nägu + tuleb nädalakese antibiootikume võtta. Arst lohutas, et see pole hullu midagi, täiesti tavaline asi, bakter läks sisse jne. Varem pole mul siin haavadega sellist nalja juhtunud, aga no eks ma pole niimoodi mullas enne tuhninud ka kui tomatites. Nii me siin siis nüüd loputame oma haavu soolveega ja neelame tablette, eks nädala pärast ole näha kuidas mõjus.

See pilt pole kõige hullemast staadiumist... aga nüüd juba paraneb! / This isn´t the worst looking stadium... but now it´s getting better already!

Our tomatofarm life got another chapter in a story of a few wounds, wounds which in Estonia would have been completely nothing. (My friend Liisi has a similar story, which she will write in her blog, but that one is only in Estonian). The thing is, that I got a blister to my toe and finger when working - a big deal one would think. But it turned out, that they didn´t want to heal at all, instead white puss started to come put and a green crust grew on it. Yes, green... - it made us laugh that I am turning into a tomato... so we went to see a doctor. 70 dollars per face + we need to take antibiotics for a week. Doctor said that it´s not anything serious, just a bacterial infection... I didn´t have such a thing last time with my wounds, although I had some pretty serious cuts, but then again I didn´t roll around in the dirt like this time in the tomatoes then eather. So here we are - cleaning our wounds with salt - solution and taking antibiotics, we will see in a week how it went...

Tomatidieet / Tomato diet

1. oktoobri hommikul sai krips-kraps kell 5 hommikul üles tõustud ja tööle minemiseks valmis sätitud. Kusjuures, kodus oli mul tavaline ülestõusmise aeg kell kümme hommikul ja magama alles ühe - kahe ajal. Siin pole kell viis tõusmine mingi probleem, sest hakkab just valgeks minema ja niikuinii igasugu kriiskajad (st linnud) alustavad oma jutuvada. Ja kell üheksa on täiesti normaalne magamaminekuaeg, kuuest läheb juba pimedaks nii et väga midagi teha niikuinii ei saa... me naerame siin Liisiga, et kõik on siin tagurpidi, nii te seegi asi pole erand :).

Aga tagasi esimese tööpäeva juurde. Olime juba 20 minutit enne bussi väljumist ilusti platsis... ja siis läks väljumine veel hilisemaks, sest teisel bussil oli kumm katki ja rahvas pidi vahekäiku ka istuma. Kuna kella meil kaasas pole, siis terve päev oli ehku peale ajaarvamine. Nii et arvatavasti natuke enne kella seitset olime farmis kohal. Ja üllatus - üllatus: mina olen harjunud, et töölised viivad oma toidukotid pakkimiskuuri lõunalauda ja saavad seal ka vahepeal ilusti wc-s käia.... aga võta näpust! Toidukott auto kasti ja kohe korjama! (Neljandal päeval kui osad tüdrukud kuuri lõunapausil wc-sse läksid, pistis meie ülevaataja kisama, et see pole meie jaoks ja kui tahavad häda teha siis mingu vaovahele!) Esimesel päeval sattusime siiski kuuri lähedale ka et vahepeal "teenust" kasutada, aga teisel päeval oli 11 tundi jutti ainult laiuvat tomatipõldu... kuigi väga hull ei ole sest kõik mis sisse jood higistad ju kohe välja... joogikraami asi oli teine üllatus. See on siiamaani enesestmõistetav nähtus olnud, et farmis on ka joodav vesi olemas kus oma veepudelit täita. Selletõttu oli meil vaid 2L kaasas... aga kohapealne vesi oli midagi basseini ja ookeanivee vahepealset - maitselt nimelt, et seda väga palju alla neelata ei suutnud... hiljem avastasime, et ühe auto kastist siiski saab ka joodavat vett kuigi sel päeval leidsime janule lahenduse tomateid tühjaks imedes. Kuna küpsed tomatid jäävad niikuinii vao vahele maha, siis kasutasime juhust, hammustasime "korgi" pealt ja sai ikka päris mitu lonksu ühest suurest tomatist. Ja kui kõht tühi siis jälle tomatit... sellised hästi lihakad ja soolased tomatid on... natuke on põllu maitset ka juures XD.

Korjavad/Picking

Kella kümne ajal on 20 minutit pausi ja kell 1 pool tundi - mis on igalpool sama. Selleasemel, et kuuri sõita sööme me seal samas vagude vahel... ainuke häda on see, et käsi ei saa pesta ja siis peab ettevaatlik olema kuidas toidu kätte võtad et mustad näpud hamba alla midagi krõmpsuma ei saada XD.
Korjamine käib vagude vahel, tomatitaimed on kõrged ja ilusasti nööridega toestatud, hirmus pikad vaod on ka - naljatasime, et lõpp on mägede taga (tegelikult oli enne kaugemal sinavaid mägesid). Siis muudkui lähed ja vead oma pange kaasas (selline u 10 liitrine) ja kui täis saab, siis tekib vagude vahele hanerivi ja järjest ulatades jõuavad täis ämbrid autokasti ja tühjad tagasi. Meeskonnas on 13 inimest (kuigi see varieerub päeviti olenevalt palju on uusi inimesi jne.) ja raha saab selle pealt kui mitu hiigelsuurt kasti ära täita jõuab... ja kui hästi kiire ei ole on suht niru palk. Meil tuli mingi 10 ja vähem dollarit tunnis (normaalne tunnitasu on 16 kui tunnipalgal töötaks).
Kuna meie oleme uued, siis on meie meeskond ka see kuhu alati uued juurde tulevad. Nii me siis olemegi siin korjanud nii seitsme kui ka neljateistkümnekesi. Teine päev tõi meie meeskonda kaks eesti poissi ja päeva lõpus avastasime, et üks autojuhtidest kes täis koormaid ära viib on ka eestlane + veel mõned... Proserpine - mis on siit umbes tunni sõidu kaugusel pidi eestlasi paksult täis olema. Neljanda oktoobri avastasime karavanpargi kõrvalkabiinist eesti paari, ühtlasi ka esimese eestlanna keda kohtasime.

Ühe sellise kasti eest maksti 80 doltsi / One big bin has a worth of 80 dollars

Kolmandal päeval koosnes meie meeskond neljast eestlasest ja neljast prantslasest mis oli täitsa lõbus seltskond, ning samuti moodustasime me päeva kiireima meeskonna. Kahjuks võttis hea tuju nulli see, kui päeva lõpus kui tööpäev oleks pidanud juba läbi olema, meid sellistele väljadele saadeti kus põhimõtteliselt oli vaja vaid "praht" (liiga väiksed või valmis tomatid) ära koristada. Nii me siis tegime seal tasuta tööd... ma võiksin sellist tööd tunnitasu alusel vabalt teha, aga kui ikka hulga pealt raha saad ja midagi korjata ei ole siis teeb pahaseks küll.

Lõunapaus - milline on eestlane?/Lunch time- which one is an estonian?

Pühapäeval võtsime vaba päeva,esmaspäeval polnud midagi korjata, nii et saime veidi taastuda (näpud ja varbad on villide ja mingite valusate punnide tõttu suht hellad). Teisipäeval läksime tööle päikesetõusul ja lõpetasime kui päike oli loojunud, mis teeb siis kuskil 12 tundi tööd ja sealhulgas 40 minutit puhkust. Kuna järgmine päev oli minu sünna ja karavanpargis sai nädal täis (rahamaksmine nädala kaupa), siis otsustasime, et selle töö peale kauemaks enam ei jää. Inimesed olid küll toredad, aga kuna me tahtsime niikuinii suht ruttu allapoole edasi minna saigi selline otsus tehtud.

Meie karavanpargi köögi ja tualeti asutuse hoone/ Our caravan park facilities and kitchen

Märka halli autot puu all! / Spot the grey car under the tree!

Bassein ja vaade jahisadamale /Pool area and a view to harbour

Five o´clock in the morning of the 1st of October, we were ready to start our work in tomato picking. My usual getting up from bed back at home was 10 am and going to sleep 1 - 2 am, but here it is very easy to rise at 5 when the sun rises and birds start their chirping. That also means that bed time is 9 o ´clock in the evening, but as it is dark already 6pm it´s no problem... we laugh that everything is upside down here and that is no exeption :).
Back to the first day at work. We were ready and waiting already 20 minutes before bus XD... and then it got postponed anyway ´cos other bus had a flat tire and we waited for some more people to come with us.
As we didn´t have a watch, then the time was to be only guessed at. So probably a little before seven we arrived at the farm. And surprise - surprise: as I am used to going to the shed and leaving lunchbags there and going there for lunch and toilet, it was a surprise that on this farm the shed is only for people who do the packing. (On the fourth day when some girls went into the toilet, our supervisor started swearing that this is not for our use, they can do their need in between the rows if need be!) We got off the bus, put our bags on the back of the yute and started picking. First day we got lucky and got to go to the shed a refresh up a little, but the next day we spent 11 ours on the field... but as it is so hot you swet out everything you drink down anyway... another surprise was that the water in the shed tasted like it´s a mix of pool and ocean water... but as we had only 2 litres with us that day we drank that too - later we discovered that there is a truck with drinkable water driving around. On that day we found a solution to our thirst in tomatoes. As ripe ones doesn´t leave the field anyway, we bit off the "cap" and got drink from the inside. And when hungry they suited for eating as well - thick meat and salty taste, with a little bit of a an aftertaste of the field XD. 20 minutes break at 10 o´clock (smoko) and half an hour at one are for eating and resting - that´s been the same everywhere.
Picking is done between the rows of well supported tomato plants, the rows are really long... we were joking that the end is over the mountains - actually the fields ended before the mountains. So there you go and carry your big bucket with you and when more or less everyones are filled, you make a human chain and the tomatoes go into a big bin on the truck. The ideal team consists of 13 people, but that varies depending on how many new people and so on and you get the money on how many bins you get done during the day.
As we were the new ones on the farm, we got always the new ones the next days too. So on different days we picked in a team of seven and fourteen... second day brought to our team two estonain guys and in the evening we discovered that one of the drivers is also an estonian + some more people on the next days... Proserpine (about an hour drive to south) is full of estonians as they say. On the 4th we discovered an estonain couple in a cabin next to our car - and a first girl who we have met. On the third day our team was made up from 4 estonians and 4 french people and it was quite a fun company, also we were the fastest team of the day. Buzz killer was the end of the day when we had to pick the fields with nothing on them... just removing too small or ripe ones. I am happy to do that on an hourly rate, but on contract that is just ... free work and made us quite upset.
On Sunday we took the day off and as there was nothng to pick on Monday we had some time to recover (from blisters and weird red and hurting spots on the fingers). Tuesday we went to work on sunrise and finished after sunset, so that was 12 hours of work again. As the next day was my birthday and our caravan park week was ending as well we decided to move on. The people were great, but as we wanted to go more down soon anyway, we decided it was time to do that.