Saingi 26. Ja noortesoodustused on läinud... kes selle piiri küll paika pani? Aga kuidagi on ikkagi hea. Täiskasvanutemaailma kohustused ei tundugi koormana kui neid vaadata vaatevinklist mis ei häiri.
Ja ma avastasin, et mind tegelikult ei häirigi vanemaks saamine... sest noorena sa küll võibolla jaksad mingeid asju rohkem, aga vanemana on jälle teistsugused asjad. Näiteks sisemine tasakaal - seda on järjest lihtsam leida... ei igatse väga neid kontrollimatuid tundepuhanguid. Mitte et neid enam poleks... aga nad mööduvad kuidagi teistmoodi ja järgimõeldes leian ma sündmustest mingi tarkusetera miks see nii pidi olema. Mis sest et vahel on see leidmise tee väga raske ja pime ja tundub et lõppu polegi... aga üllatus üllatus - lõpuks tuleb muutus ikkagi. Ja kuidagi põnev on. Ennast avastada ja mitte pahandada kui midagi ei tule välja nii nagu kujutletud vaid naeratada ja leppida ning proovida uuesti ja siis võibolla natuke teistmoodi.
Nii et rõõmu sullegi kes sa seda kõike lugeda viitsisid. Ja siis ka kui ei viitsinud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar