Pilguheit minevikku...

Sõber käis külas. Ühe asjana mainis ta, et kui sa blogi nii kaua ei kirjuta, ei ole sul hiljem lugeda, mis põnevat sel ajal juhtus (eeldusel, et ma päevikut ei pea).
Täna sattusin sellele uuesti mõtlema, just sattusin on õige sõna. Panin google´i otsingusse kuslapuu lõhn... ja mis oli viimane otsingutulemus esimesel lehel? Midagi väga tuttavlikku... Baren bar lin. Le hannon a tholel - midagi, mille olin täiesti unustanud ja üllatusega täna avastasin, minu vana blogi, ma isegi ei mäletanud, et seal niipalju sissekandeid on...

Lugesin ja imestasin oma kirjutatu üle... nt selline sissekanne 2007 aasta kevadest:

4/22/2007

Tormine öö merel

Lesisin oma kajutis ja lugesin Meteorology Today 'd. Ümber laeva mässas lubatud torm.Kajuti aken kriuksus ja ägises tuule käes justkui ähvardades lainetesse sukelduda ning mind tuulte ja lainete meelevalda jätta. Lõpetades peatükki tuultest, pidin tahes tahtmata mõtisklema, et igakord kui mõte kuhugi uitama läks, tahtis väljas toimuv möll mind tagasi klimatoloogia juurde tõmmata. Efekt oli siiski teistsugune - tihti jäin kuulatama vana akna heietatavaid lugusid. Seda senikaua kuni seilasin sügavale uneookeanile kohtuma imepäraste olenditega ... ärkasin, väljas möllab ikka veel.Hetk hiljem - ootamatu vaikus ... orkaani silmas elavate troopiliste veehaldjatega.

http://hannak7.spaces.live.com/default.aspx

Ja rohkem ei olegi nagu hetkel öelda...

Looking after an escaped thought
in a distance
running away
a blurry shape

all that is certain is change...

but will I let it happen?

Et siis ... head uut aastat! Nagu mu sõber ütleb: hoidkem 11! :)

... ...

"The intricate designs of ones writings could improve over time, couldn´t they?"
- "I hope so, otherwise these musings would be rather dull to behold..."

... ...

The snow had stuck this morning. The rain that had been deleting the previous attempts, had finally been overpowerd by the cold. I knew it the moment I opened my eyes, the light was just so different. It didn´t feel like I had woken up in the middle of the night anymore, like most mornings during the past few weeks did, but it was exactly what it was supposed to be - a morning.

I had almost forgotten, how beautiful is the sight of a rising sun peeping through the snowy forest...
Snowangels.

...

A friend asked me today, what have I discovered lately in the world... I didn´t answer. But I´ll do it now:

In the morning, I opened my eyes. I was home alone. Except for the dog, he is a living - breathing one too, I thought, and while I was at it, I included the Chinese hibiscus next to the window as well.
But something else caught my atttention - a ticking sound coming from the other room. It´s just a mechanism... and then a question sprang: "Am I a mechanism too, ticking away, until my battery runs empty?"

...

After lunch when eating a pastry which grandpa brought - fresh from the bakery - it suddenly tasted like wild strawberries and summer...
Weird, I thought, how even dark November days can create happiness.

20.10.2010.

Hakkasin täna kuupäevale mõtlema ja tuli meelde see postitus: 08.08.08. ja kellaajaks õnnestus täitsa kogemata 20:08 saavutada.
09 - te jada jäi miskipärast vahele, aga mõtlesin siis täna, et proovin kas 20.10.2010 20:10 tuleb välja :)
Täna midagi ümmargust postitada pole... kui välja arvata see ümmargune jutt mida ma siin praegu veeretan. Ja kaneelirullid, mis just ahjust tulid - nemad on ka ümmargused :P
Aga võiks ju ka mainida millega ma üldse tegelen. Tööl käin. Ja avatud ülikoolis õpin inglise keelt ja kirjandust. Nii et tore on :D.

I started to think on the date today and remembered this blog entry: 08.08.08. ... and I managed the time of the post to get on 20:08 as well... actually by accident :)
The 09 series I somehow missed, but I thought today to try the 20.10.2010 20:10 sequence. I have nothing important to say really, just babbling as you can read... well I can say what I am up to - work, learning English in the university... so I am having fun :D. And I just took out the cinnamon buns from the oven so... :P

Aasta vanemaks

Saingi 26. Ja noortesoodustused on läinud... kes selle piiri küll paika pani? Aga kuidagi on ikkagi hea. Täiskasvanutemaailma kohustused ei tundugi koormana kui neid vaadata vaatevinklist mis ei häiri.
Ja ma avastasin, et mind tegelikult ei häirigi vanemaks saamine... sest noorena sa küll võibolla jaksad mingeid asju rohkem, aga vanemana on jälle teistsugused asjad. Näiteks sisemine tasakaal - seda on järjest lihtsam leida... ei igatse väga neid kontrollimatuid tundepuhanguid. Mitte et neid enam poleks... aga nad mööduvad kuidagi teistmoodi ja järgimõeldes leian ma sündmustest mingi tarkusetera miks see nii pidi olema. Mis sest et vahel on see leidmise tee väga raske ja pime ja tundub et lõppu polegi... aga üllatus üllatus - lõpuks tuleb muutus ikkagi. Ja kuidagi põnev on. Ennast avastada ja mitte pahandada kui midagi ei tule välja nii nagu kujutletud vaid naeratada ja leppida ning proovida uuesti ja siis võibolla natuke teistmoodi.
Nii et rõõmu sullegi kes sa seda kõike lugeda viitsisid. Ja siis ka kui ei viitsinud. :)