Kool

Soh. Ongi 2 nädalat koolmeistri leiba maitstud.
Esimesel päeval juhtus kohe paar naljakat apsakat. Tahaksin paluda, et inimesed pange oma lastele ilusaid Eesti nimesid või ilusaid ingliskeelseid nimesid kui vaja. Aga mitte nimesid, millest aru ei saa mis soost kandja on... eriti raske on siis kui väikestel poistel on pikad juuksed ja tüdruku nimi :).
Muidu on koolis täitsa tore. Lapsed võivad olla lärmakad ja väsitvad, aga tegelikult sa näed, et nad on toredad ja andekad. Ja suurest kambast lahus ka enam mitte nii lärmakad, vaid räägivad täitsa asjalikku juttu.
Ebaühtlane tase ja suured klassid on üks asi millega peaks tegelema. Abiõpetaja süsteem mis mõnel pool on, on loodetavasti hea lahendus.Kui see vaid igalepoole jõuaks. Soovisin nii mõnigi kord, et mind oleks klassis mitu, kes aeglasematele jõuaks paremini asju ära seletada ja kiirematele uusi ülesandeid jagada... Nii et ma arvan, et kui ma õpetamisega tegeleks elukutsena, siis kusagil, kus saab suurendada individuaalõpet ja igaühele omase tempoga...

Väike kõrvalepõige. Ma tunnen ennast lühikesena. Vaatamata sellele, et olen alati end vähemalt keskmiselt pikaks pidanud ja eriti pärast 2cm Austraalia juurdekasvu... aga võta näpust! Pealetulevad põlvkonnad kasvavad juba üle... isegi 7. klassis on juba pikemaid!

Ühesõnaga, kott on komme täis, lapsed kutsuvad päriselt õpetajaks (sest minuga on lihtne... hmm liiga leebe olemine ju mingi kompliment tegelt ei ole, aga eks seda karmust anna ju ka õppida...) ja ma pidavat stiilne ka olema (no seda ma võtan küll komplimendina :)).

Tõsisemalt ka. Miks mul on veel hea meel et ma ikka läksin... sest see rebis mind välja masendusest ja pingehunnikust kuhu maabunud olin... olen avastanud, et kuigi on olnud ka raske on ühed õnnelikumad ajad kui ma töötan nii, et ma saan selle juures kedagi aidata. Anna ja sa saad vastu...