08.08.08.

Ilus ja ümmargune kuupäev, kas pole... nagu ka meie uus allüüriline maakodu trepi all.

Oma uude koju kolis sisse ka pikakarvaline poolkollist kutsu!

Nice and round date, isn´t it... like our new friend subleting the stairs in our countryhome.

Pluss we have a new member in the house - a young dog!

Vahel on hea kui näed igapäevaseid inimesi, kohti, olukordi jne. värske silmapaari läbi. Mõistad uuesti kui kallid nad sulle olla võivad...

Sometimes it is good to see people, places, situations etc. around you through a fresh pair of eyes. It makes you freshly understand how dear they are to you...

"Tilluke" ämblik / Itsy - bitsy spider

Küll on hea et ma enam ämblikuid ei karda. Nimelt täna hommikul voodit tehes avastasin ma pealisteki vahelt pildil oleva tegelase... Arvestades, et keskmise eluea jooksul sööb inimene magades assortii 70 st putukast ja 10 ämblikku on mul hea meel et tänahommikune juhtum statistikaks ei saanud...
Well, I am glad that I´m not afraid of spiders anymore. This morning when I was making up my bed I discovered the lovely creature on the picture... Considering, that in the course of an average lifetime, a person will, while sleeping, eat 70 assorted insects and 10 spiders, I am happy that todays event didn´t make it to the list of statistics...

Ja Euroopa meister 2008 on.../ And the winner of euro2008 is...

España!!!!!!!!!!!

Lemmikmeeskond + võit! Mis saaks jalgpallis peale ilusat- põnevat mängu veel parem olla!!!:D Aitäh kõikidele meeskondadele, selle võrratu turniiri eest ja eelkõige võitjatele! Ja K - le kes mul aitas häält kähedaks karjuda!!!

Avastus: Hahahaa, täitsa armas, et autasustamise taustaks mängis ühe mu lemmikfilmi - Kariibimere piraatide tunnusmuusika :P.

Olee olee olee oleee...we are the champins, we are the champions!

Pic from euro2008 homepage

Favorite team + winning the game! What could be better than that after a beautiful and engaging game!!!:D
Thanks to all the teams that made this tournament a spectacle to watch and most of all to the winners! And to my friend K who helped me to lose my voice to the cries of joy!!!
A remark: Awww, the celebration was held in the tunes of one of my fave movies - The Pirates of the Caribbean :P.

Järgmise korrani! / Till next time!

Cairnsi lennujaam. On raske kirjedada oma mõtteid ja tundmusi. Osa minust nutab ja teine naerab. Korraga annab seda teha seesmiselt. Eesti - rõõm on koju minna, Austraalia - kurb on lahkuda.
Eelnev päev oli imeilus. Sai lõpuks suurt korallrahu külastatud. Minekul ja tulekul sai enamuse ajast kiirpaadi tekil peesitatud, sest uskuge või mitte, sügisel on päris jahe - kui 29´nii kutsuda saab ;). Käisime kahel välimisel rahul. Vesi oli mõnusalt 27´ringis ja pärast 5. tunnist soolases vees möllamist olime kõik kenasti krimpsus, lihased valusad, ent õnnelikud. Ma tean, et kõik räägivad samamoodi, aga see tõesti on midagi hoopis teistsugust. Ühel hetkel hulbid vees, teisel pistad pea vette ning unustad kõik muu. Mõnes kohas oled rahule lausa poole meetri lähedusel, äärealale minnes satud aga kuristiku servale kus põhja ei näegi... Teises kohas on põhi
jälle 5m kaugusel ja nii valge liivaga... vaatad kuidas pisike valge hai ennast sinna peaaegu ära
peidab.Korallid olid oodatumast kahvatumad..., kuid oh seda kalade värvierksust! Kõige meeldejäävamad hetked olid kui sattusin suure kalaparve keskele ja nendega veidi kaasa triivisin ning siis kui suure kilpkonna järel umbes mitu minutit ujusime. Ja laast, aga mitte liist
(kui kasutada sõbra toredat väljendit) oli korralik lõuna paadi tekil :P.
Veel pilte/More pictures:
http://www.facebook.com/album.php?aid=29023&l=c56ce&id=713282361

Cairns airport. It is hard to describe my thoughts and feelings. Part of me is in tears and the other is smiling. But it´s all inside. Estonia - it´s a joy to go home, Australia - it breaks my heart to leave.
The day before was marvellous. We visited the Great Barrier Reef. We went to two outer reefs. Water was nice and warm - about 27´ - and after 5 hours fun in salty water we were wrinkled like dried plums, our muscles were aching, but happy. I know, that everybody is saying the same thing, but it really is another world. This is the best way to describe it. On one moment you are floating in the water, wide ocean around you and on the next you put your head under and forget everything else.

On some places the reef is just half a meter away, on the edge you are suddenly over an abyss and you can´t even see the bottom... And then there is 5 meters to the white sand... and you see a little white shark almost blending in with it. Corals were not so colourful as I expected..., but the bright colours of the fish! Most memorable moments were when I was suddenly in the middle of a fish school and swimming with a turtle for several minutes.
And last, but not least was a delicious meal on board of the ship :P.

Aotearoa VI

Viimase Queenstowni vaba päeva otsustasin veeta hommikul väsimust väljamagades ja pärastlõunal linnas muljetades. Läks aga teisiti. Mingil veidral põhjusel loobusin sellest kõigest, et hommikul kell 7 üles tõusta ja 8 tunnisele matkale minna. Selline plaan oli mu kahel tuurikaaslasel, kes samuti Qt - s tuuri lõpetasid ning kuidagi haarasid nad ka minu sinna. Mõeldud, tehtud - kuigi esimest osa ma väga ei teinud, sest sihtkoha faktidesse ma väga ei süüvinud. Rada tõusis 1743 meetri kõrgusele, Ben Lomondile, pidevalt tõustes ja mõeldud väga hea füüsilise vormiga inimestele, mille alla ma pärast 10 päevast bussis istumist ja igapäevaste kokakunsti hõrgutiste nautimist väga ei kuulunud. Päeva alustuseks kohvikus hommikukohvi (khm tähendab kakao mulle :)) joodud, ütlesin, et ma tulen, aga jätan omale vabaduse igal hetkel tagasi pöörduda. Alustasime sellega, et seal kus tavaliselt inimesed köisraudteega vaateplatvormile sõidavad, valisime meie metsaraja. Mis oli järsk. Minu jaoks ... huhh ütleme nii et see oli raske ja iga pöörde peal uut tõusu nähes olin juba suht valmis tagasi pöörduma. Aga punnisin ikka edasi. Tahtsin ju nii hirmsasti näha mis järgmise tipu taga peitub. Andsin juba siis teistele teada, et nemad kui sellises matkastiilis kogenud, võivad igal ajal minust ette minna ja kui ma järgi ei tule siis ma lihtsalt pöörasin tagasi. Aga kuidagi läks nii, et kuigi jäin maha nii mõnigi kord, ootasid nad mu ikka ära, kuigi olin vahepeal nii väsinud et jalg ei tahtnud enam jala ette tõusta sundisin end ikka ja jälle jupikest edasi liikuma. Algul oli lihtsalt uudishimu, pärast aga mõtlesin, et kui juba siaamaale suutsin tulla siis suudan veel natuke... Nii ta siis läks :)). Kuni jõudsime selle kõrgeima tipu jalamile. Ma täpselt ei tea kui mitu meetrit tõusu seal veel jäi, kuskil 300 - 500 vahel vist. Pidasime väikse pikniku ja siis ma saatsin teised tippu vallutama ja jäin sinna puhkama. Aga ega minugi vaade alla jäänud! Nii võrratu ja minule midagi täiesti uut! Mäeahelikud kaugusse kadumas... ja selline vaikus ja rahu...Ootasin teisi poolteist tundi, aga see lendas mööda nagu too lind kes mulle vaid paari meetri kaugusele lendas, enne kui kõrvale pöörata märkas. Kogu see rügamine oli seda väärt ja veel enamgi. Sealolles mõtlesin, et sellise vaate eest roniks kasvõi iga nädalavahetuskKui Qt- s elaksin :).

I had made up my mind to spend my last day in Queenstown relaxing. Sleeping long in the morning to banish my tiredness and the afternoon discovering the city. Well, it didn´t work out thatway. For some reason I gave it up to wake up 7 o´clock in the morning and take an 8 hour hike. This was the plan that my two travelmates had made and somehow they managed to talk me into it too. A little thought and it´s a deal. Although I did not think, `cos I didn´t dwell on the facts. The path we were to take, got high up to 1743 meters, to Ben Lomond, and in a constant ascend. Meant for people with high physical endurance and I didn´t count myself one after 10 days in a bus and enjoying delicious and rich meals. We started our day in a cafè with morning coffee (khm hot chocolate for me ;)) and afetr that I decided to go , but left myself an option to turn back whenever needed. There, where people normally choose the gondola ride up, we took the path through the forest. And it was steep. For me... lets just say that it was hard and on every turn when I saw the path still going up with the same incline I was almost ready to turn back. But I kept going. `Cos I wanted to see whats behind the next hill. I had told to others that they should´nt wait for me and if I wasn´t following anymore, I had turned back. But somehow it happend that though I was sometimes far behind, they waited for me and though my legs were so tired that I thought I can´t take another step I still found myself going on. At first it was curiosity and later I thought, ok when you made it thisfar you can make it a little more. Until we reached the saddle of BL. I don´t know how many meters were left to the summit, about 300 - 500 I quess. There we made a little picnic and then I sent others off to conquer the summit. But I can´t complain over my view there eather! So extraordinary and new was the sight to me! Mountainchains flowing to the distance... and the peace an quiet... I waited for others about an hour and a half, but it flew by like the bird who flew right towards me before noticed to turn away a couple of meters before me. All this hard work of getting there paid of and even more. Standing there, I thought that for a view like this I would climb every weekend if living there :).

Aotearoa V

On tagumine aeg, et ma oma UM seikluste kirjutamisega lõpule jõuaksin!Aastavahetusel kui neljakesi mööda Austraalia idarannikut ülespoole reisisime andsime nö uusaastalubadused. Küll rohkem naljaga pooleks, aga teostatavad. UM - l viisin oma oma täide.

Oli tuuri eelviimane päev, Queenstownis järgmisel päeval lahkus tuurilt 8 inimest, mina neist üks. Tegime nö finaaliks plaane ja nõustusin kahe adrenaliiniseikluse kombinatsiooniga.Järgmise päeva hommikul oli närv sees, sest jõudis kohale mida ma õieti tegema hakkan. Õnneks sihtkoha poole sõites suutsin end maha rahustada ja esimese tegevuse kallale asudes oli sees pigem põnevusärevus.

Kui aktiivkeskusesse kohale jõudsin ja teisi nägin, mõtlesin, et täitsa segane, mida sa ometi mõtled et nende segastega ühined! Vajalikud ettevalmistused tehtud, sõitsime väikese köisraudteega kuristiku kohal rippuvale platvormile. Teisi jälgides süda puperdas sees, aga tagasiteed enam ei olnud. Minu kord... istusin tooli ja viimased ettevalmistused...instruktor lobises sokkidest (sokid olid mul Oz-s peamised komplimentide sissetoojad, varvassokkide ja plätude kombinatsioon ning triibud jäid alati silma :)) ja mina lehvitasin ümberringi plõksuvatele fotoaparaatidele (sest ma ei olnud tuurilt ainus segane seal, sõbrad võtsin ka kaasa!) ning lõppkokkuvõttes polnudki enam aega hirmu tunda. Siis tippisin servale, kuulasin 5,4,3,2,1 - benji!!! ning karjet kosta lastes sööstsin 134 meetri pikkuse lennutrajektooriga alla kuristiku poole. Tunne: nagu rakett. Kestus: elu pikimad 8 sekundit. Vaade: kirjeldamatu.

Kaks korda pehmelt üles alla kiikunud, vabastasin jalad ja vaadet nautides tõmmati mind keharakmeid pidi taas ülessse. Taas platvormil, ei suutnudki kohe uskuda, et just benjit hüppasin. Elu kiireim lennuminut. :) Kas teeksin uuesti? Teeks küll.

(Nevis benji oli mu uusaastalubadus).

Näeme minuti pärast!/Off the edge!

Järgmine päev suundusime lennuväljale. Varustus selga, paar õpetussõna kaasa ja lennuki peale! 12 000 jalga oli selle päeva siht. Seekord närvi sees ei olnud, sest tegemist tandem langevarjuhüppega. Instruiktoril seljataga üle 16000 hüppe! Igal meist oli oma kaameramees kes esimesena läheb ja veidike lennuki küljes kõlgub siit-me-läheme! pildi jaoks ning siis sinu ees hammastega pilte klõpsib peapealasuva kaamera abil. Too pisike eralennuväli asus rohelisel aasal, ümberringi mäeahelikud, nii et vaade oli pehmelt öeldes võrratu! Vabalangemine oli üks tuuline protsess :D , kui langevari väljas, oli rohkem mahti all lahtirulluvat mosaiiki kokku panna.Hirmud on selleks, et neist üle saada!

Lugege ise / Read it

It is about time to finish my NZ adventure telling!Traveling the east coast of Oz on New Years, we made NY promises. They were just for fun, but not mission impossible. I accomplished mine in NZ.It was the day before the last on board of Flying Kiwi. Next day in Queenstown was the last for me and for 8 other. Planning the grand finale ended up in me agreeing to do an adventure combo.On the next morning I was nervous, ´cos it hit me what I had agreed to do. But I managed to calm myself down on the way to destination. Of course the excitement of an adventure remained... When we reached the activity center and I saw others doing what i was about to do, I could only think that this is insane! Why on earth am I joining those insane people! But I wasn´t about to turn back anymore! After some preparation we took the gondola to the platform high above the river valley. My heart was fluttering... my turn now...I sat in the chair and made the last preparations. Instructor was chatting cheerfully about my socks (Socks btw, were my compliment factory - toe socks with flipflops and stripes are noticeable ;)) I was waving to the cameras (´cos i wasn´t the only "insane person" on the tour!) and then I hadn´t no more time for fear anymore. With little steps I headed for the edge, heard 5,4,3,2,1 - bungy!!! and there I was heading towards the ground with the flight distance of 134 meters! Feeling: like a rocket. Length: my longest 8 seconds. View: indescribable. Two soft swings later i released my legs and admiring the surroundings I was pulled up by my body harness. Back on the platform I could hardly believe what i just did. The fastest flying minute of my life :). Would I do it again? Yes, I would. (Nevis bungy was my NY promise.)Next day we were headed to a private airport. After putting on necessary gear and listening to some instructions we headed to the sky. Todays hight: 12000 feet. Nervousness was a stranger, as it was a tandem jump there was no reason for it to appear. Every jumper had a personal cameraman, who went first, hanged on the plane a little to take here-we-go! pic and then using his teeth made pics during the free fall with a camera attached on the top of his head. As the airport was situated on a green pasture and surrounded by mountain range, it´s no use describing the view... the free fall was one windy business :D, after the parachute opened I had more time to see the puzzle below me come together piece by piece.The fears are for overcoming them!