28. märts 2008

Tagasi Austraalias/Back in Oz

Siin ma siis nyyd j2lle olen. Oma Uus - Meremaa seiklustest polnud mul aega sealolles kirjutada, aga p2evikusse t2hendasin juhtumised ilusti yles. Nii et vaikselt hakkab siia nyyd siis UM juttu tilkuma :).

Here I am again. In NZ, I didn't have time to update my blog, but my diary knows all. So little by little I will write my adventures here as well :).

9. märts 2008

Niipalju uudist on, et : homme l2hen Uus - Meremaale! :D

I have so much to say that: I am going to New - Zealand tomorrow!
*dances like nobody is looking ;)*

28. veebr 2008

Townsville

Algul tundus Townsville mulle linnana mis eriti ei meeldi. Aga vaatamata m6nedele puudustule on siin tegelikult tore. Ja p2ris ilus. K6ige ebaaustraalialikum linn praegu kus pikemalt olen olnud. St, et siin on k6ik linnad (eriti v2ikesed), muidu peaaegu yhesugused. Aga T. on veidi teistsugune. See teistsugusus mis algul ei meeldinudki, on nyyd see mis ta eriliseks muudab.


I think I have overcome my initial dislike to Townsville. I quite like it here already, it is beautiful place.Especially the beach;). So far it is the most unaustralialike city where I have been living a longer time. (Usually all cities here look alike, especially small ones.) But T is different, and that difference what was the source of dislike at first, has become the reason why I now like it here.
Piltidel: Vaade Magneetilisele saarele/ View to the Magnetic island
"Kivibassein", kus 6htuti t2hevalgel supleme/ The Rockbool, where we go for a swim under the stars in the evenings

27. veebr 2008

Lihavabrik

Seisan kõrvunüristava myraga ruumis. Minu poole tulvab veel tukslev ja soe siseorganite paraad, kust erinevad kätepaarid haaravad selle mis neile "kuulub". Surun näpud maksa, tunnen kuidas soojus ja veider õõvastustunne kätesse voogavad. Viskan maksa seljataga olevast august alla. Järgmisena lähevad süda ja neerud kõrvalauku ning igasugused muud rupskid jälle teise. Vahepeal käib kraani alt läbi saba.Ja põsed mis tukslevad eriti hoogsalt. Iga osa leiab jälle oma augu... Vaatan ringi. Mis ei ole eriti hea mõte. Taamal ripuvad loomad, keeled suust väljas ja veri tilkumas... ärkan - tegelikult mitte. Sest see ei ole õudusunenägu, vaid täitsa tavaline tööpäev killingflooril ehk siis tapakorrusel.
Aga läheme tagasi algusesse. Paar nädalat tagasi algas siis meie töö tapamajas. Minu tunded olid algul ausalt suht pessimistlikud, kahtlesin kas ma seal kaht nädalatki vastu pean.Esimesed kaks päeva pidi olema treeningpäev. Istusime kui koolis lauade taga ja täitsime teste ohutusnõuete kohta. Pärast esimest päeva oli meeleolu palju parem, sest inimesed olid toredad. Järgmisel päeval pidime ka veel veidi teste tegema ning ekskursioonile minema. Kui aeg ekskursioonini jõudis, saime vaid pesuruumi ( koht kus iga hommik vajalik varustus ja riided antakse) mindud, kui juba tuli jutt, et inimesi on puudu ja nii siis oligi plaks tööle! Meie neljakesi saime omale muidu kolmepäevase vahetuse nädala lõpus, mis nüüd siiski õnnestus nädala alguse vastu ümber vahetada. Kuigi kui lähed teise vahetuse ajal hommikul kohale on siiski hea sanss tööle saada, inimesi on seal pidevalt vaja. On kaks üksust. Juba mainitud tapakorrus ja boning room ehk siis
konditustamise ruum. Viimane sai meie põhitöökohaks. Esimesed paar päeva möödusid liha kilekottidesse pakkides, mis on täitsa ok töö, sest aeg lendab ja pole väga raske ka ning seal sa enam looma ei näe väga lihakäntsakates vaid pigem toitu. Sooja on
konditustamise toas vaid 12 kraadi, nii et seal seista väga ei taha, mida kiirem seda parem. Kuigi eile tundus mulle, et pigem on -12 kraadi... Olen omale eestist kuidagi gripiviiruse kaasa saanud, sest juba paar nädalat on järeleandmatu nohu ja köha. Nii et täna on ravitsemisaeg.
Nädal oli meil vaba aega vahepeal, sest üleujutused takistasid karja karjamaalt kättesaamist.Sel esmaspäeval peale pikka puhkust vaatama minnes, kas tööle saab, sattusimegi esimest korda tapakorrusele tööle. Seal on sama temperatuur mis väljas ning laes asuvad hiigelventilaatorid mis haisuvaba õhku tekitavad. Nii ma siis neid organeid sorteerima sattusingi. Töö "tipphetk" oli kui kõrvalolev poiss sisikonna ühe suure pauna peale osutas ja küsis kas ma tean mis see on. Raputasin pead ja järgmisena välkus nuga mis tõi nähtavale vasika loote. Vaid kuskil 20 cm pikk ja halli värvi kuid siiski täiesti äratuntav. Mul oli ikka päris hea meel kui järgmine hommik
konditustamise ruumi jälle sai. Reaalsusest veidi kaugemale ja toidule lähemale. Nii et eile sai raudkinnas käes ja luisk vööl rippumas suruõhuketassaega ribikontidelt üleliigset liha saetud.
Päris kahju, et sees pildistada pole lubatud. Tööala näeb välja kui suur sipelgapesa, eriti kr - is, sest tööriietus on kõik valge ja peas on "suusamaskid", mis ainult silmad ja nina välja jätavad. Nii et kui kellegagi üle müra suhelda jaksad, pead väljaspool tükk aega mõtlema kui kellegagi räägid, kas ma olen temaga juba rääkinud või ei...? Mõnedel inimestel on ninad või silmad mis hästi meelde jääävad, nii et nendega on lihtsam. Ning minul on muidugi prillid mis minu hästi ära tuntavaks teevad :P.

I am standing in a room full of eardeafening noise. Towards me flows a parade of still beating, twitching and warm internal organs, from where different pairs of hands crab what is "theirs". I stick my fingers into the liver and feel the warmth and sense of revolting creep up through my hands. I throw the liver into a hole behind me. It is followed by heart and kidnies to the other hole and all sorts of other parts. Meanwhile I am washing tail and cheeks what have the beating of an extreem intensity.They also find the right hole to go down to the packers... I look around. Which isn´t a very good idea. A bit further I can see animals, hanging by their back feet, tonques dangling from their mouths and blood dripping... - I wake up, or not really. Because it is not a dream, but an ordinary workday on the killing floor.
But lets go back to the beginning. A few weeks ago started our work in meatfactory. My feelings were quite pessimistic before starting, I doubted if I´ll last a fortnight there. The first two days were the training part, where we sat and did safety tests and I felt like being back at school. My mood was much better at the end of the day, the people were great. The next day after some more tests we were supposed to go and have an excursion. We only reached the laundry - room (from where each morning we get our working clothes), when then was a talk of available positions and smack! - we were going to work. At first we were in the weekend three day shift, but now we managed to get the four day one. There is two compartments, killing floor and boning room we were officially on the second one. But when it is not your shift and you show up in the morning, you´ll probably get work too.
First couple of days went by by bagging meat, which is a good job, the time flies when you are busy and you don´t anymore see an animal before you in these pieces of meat, but food. There is only 12´C in boning room, although yesterday it seemed to be - 12... I have somehow fallen sick, for some weeks I have running nose and a cough that doesn´t want to go away. So it is time to heal myself.
We had a week off meanwhile, cos because of the flooding they couldn´t get the animals out from the pastures. So when we went to work on Monday to see is there any availability, we ended up in the killing floor for the first time. There the temperature is the same as outside and in the ceiling are huge vans that create the air free of odours. So thatway I ended up sorting the organs. The "high point" of the day was when a guy next to me pointed out one pouch and asked me if I knew what it was. Showing my ignorance by the shaking of my head, the next thing I saw was the flickering of the knife and a foetus of a calf slipped out. It was only 20 cm long and grey coloured, but fully recognisable. I was glad when the next morning found me again in the boning room. Further from the reality and closer to the food part. With an iron glove and steel in my aid, I was using a whizzard knife to saw of extra meat from the ribs.
Unfortunately it is not allowed to take pictures. Working area looks like a giant nest of ants, especially in the br, the work clothes are all white and we are wearing "ski masks", which leave only eyes and nose free. So if you can communicate with someone over the noise, on the outside you have to wonder, when talking to someone - have I had a conversation with this person before...? Some of the people have eyes and noses that stand out, so it is easier with them and I ofcourse have the glasses to make me recognizable :P.

19. veebr 2008

Uus kodu

T2na on p6hjust t2histamiseks! Kolime korterisse kaheks kuuks. T2itsa mugav on teine ja mitmekesi tuleb sama hind mis backpackerilgi on. Ja seal on ahi kus kypsetada saab! :P ( Me oleme sellest juba tykk aega puudust tundnud). Rand on ka kiviga visata, nii et nyyd me juba muretseme, et t88le ei viitsi enam minna XD. Vot selline tore p2ev t2na :).
Vahest on elu ikka naljakas. Istusime seal maja ees, oodates kinnisvarat2di ja Mati tegi v2ikese kihlveo, kas ta saab kolme viskega paberi prygikasti. Viimast polnud muidu mitte kuskil n2ha. No lubasime talle yhe dollari anda kui ta seda teeb. Ja siis natukese aja p2rast tuleb k6rvalmajast v2lja vanat2di, prygikasti j2rel vedades... naer on terviseks :).

Pildil on Kookaburra, kelle h22litsus on kui inimnaer. Siin kyll vangistuses, aga neid on muidu igalpool vabalt ka. / The "laughing bird" Kookaburra.

Today there is a reason for celebration! We are moving into a fully furnished apartment which costs the same price as backpacker. And there is an owen! So we can bake again :P. And a beach close by, so we are a bit worried that too lazy to go to work now XD. A good day :).

Sometimes life is funny. We were sitting in front of the house, waiting for the real estate representative and Mati made a bet that he can throw a paper in the rubbish with three throws. But there were no rubbish bins close by. Still we promised to give him 1 dollar when he makes it. And then after a while from the neighbours house comes an old lady and she is pulling a rubbish container behind her.... :).

18. veebr 2008

16. veebr 2008

Vihmahooaja võlud

Eelmine reede j2i meil avokaadofarmis viimaseks p2evaks.Kuna on vihmahooaeg, siis viimastel p2evadel hakkas see juba t88d segama. Saime paar korda t2iesti l2bim2rjaks, aga kuna on soe, siis see pole eriti ebameeldiv. Kujutage ette eesti suve parimat paduvihma ja 2ikest. Nyyd m6elge et see on veel tugevam ja kestab mitu tundi. Ja saate selle mis siin toimub :). Ja kui myristab, siis ikka k6vasti... olen paari sellist k2rgatust kuulnud et k6rvad j22vad lukku. Viimane oli yhel suurel sajup2eval farmis kui elektriliini sisse l6i ja farmi arvutivarustuse rivist v2lja l6i. Plaanisime n2dalavahetusel juba Townsville poole liikuma hakata, et tee peal huvitavaid turismil6kse kylastada, aga vihm tegi omad korrektuurid. Laup2eval veetsime p2eva vihmahallis Mareebas ja pyhap2eval p2rast toredat baptistikiriku kylastamist otsustasime veidike p2ikest n2hes koski kylastama minna. J6udsime vaid veidi eemale, kui vihm meile j2rele j6udis. M6ned kosed vaadatud ja kraater ka j2lle kylastatud (mina ja K. olie neis paigus juba k2inud) olime l2bim2rjad ja Mungalli Greek Dairy' sse s6ites oli n2htavus vaid 5. meetri kaugusele. P2rast kuuma shokolaadi ja pizzat oli tunne j2lle parem :). 6htul saabusid farmi veel kolm eesti tydrukut, yks kes seal juba varemgi oli. Nii et korraga oli yhes farmis juba 7 eestlast! Esmasp2eva hommikul pool neli oli minul ja K-l 2ratus - ja muidugi Matil kes meid autoga Mareebasse viskas... l2ksime yhe s6bra juurde kes veel Lakelandis t88l on ja s6itsime LL-i oma yhesilmsele piraadile j2rgi. Varajasest 2ratusest hoolimata, autos enam magama ei j22nud. Algul proovisin, aga korraks silmi lahti lyyes ja vaadates, et liigume m2est alla otse vee poole hakkas 2kitselt liiga huvitav. St. et yks j6gi oli oma tee r66msalt yle silla rajanud. Umbes 30 cm k6rgusele. Just veel paras, et v2ikese autoga l2bi j6uaks. Aga pimedas oli ikka natuke adrenaliinirikas kyll. Vool oli suht kiire ja tuli 22re pealt ka minna, sest palk oli teiselpool ees, mis muuseas ikkagi autokylge suutis riivata. Saime siiski 6nnelikult yle ja edasine teekond m88dus viperusteta. Kuigi v2ike mure tekkis, et kas me p2rast tagasi saame...Home Farmi mineku viimase jupi jalutasime. Oli ikka tunne kyll natuke nagu koju l2heks...Bella (kass kes sinna majakaaslaste hooleks j2i) oli kohe nii r66mus meid n2hes et k2is sylest sylle ja muudkui nurrus :). Poisid suutsime ka r66msalt 2ra ehmatada :). M6ne tunni p2rast s6itsime j2lle tagasi, aga see lyhike aeg seal oma toreda s6prusseltskonnaga pani natuke k6ike seda taga igatsema... Bellaga tuli ka j2lle hyvasti j2tta :(, aga kyllap me kohtume veel. Kylastasime veel paari tuttavat kohta ning tagasiteel saime j6est suurema auto j2rel ka ilusti yle. Ytlesime oma farmeritele ja t88kaaslastele hyvasti ning s6itsime edasi. P2ev m88dus Cairnsis ja j2rgmisel hommikul ytlesime oma piraadile lammutust88kojas (kus automyyjana peaaegu et t88le oleks v6etud :p) hyvasti... ning l2ksime kalale. Laenutasime paadi ja s6itsime j6ge m88da ookeani 22rest sisemaale. Vaade oli ilus aga kala ei saanud. Paari sulpsatajat siiski kalda22res n2gime.:D Ja kui mangroovimetsa 22res vaikselt istuda, kuuled sealt nii huvitavaid h22li, lindude erilisi laksatavaid hyydeid ja kellegi vaikset sabistamist... Paat oli selline pisike julla, mis neli inimest vaid mahutaski. Tagasitulles oli retke l6busaim osa, sest tuul oli tugevnenud ja lainetus pritsis meid j2rjekordselt l2bim2rjaks :p. Nii et Townsville j6udsime alles 88l vastu kolmap2eva mis oli meil juba lihavabriku esimene t88p2ev...
Last Friday was our final day in avocadofarm. Rainseason, which so far was pretty dry in our place, really started to give notice about itself. There were days we got thoroughly wet, but as it was warm it wasn't so bad. The thunder here is a lot louder than back home. And seems to hit things more often...the sound which followed lightning strike into the powerlines was almost deafening. And when it rains, it is like a grey curtain over the landscape and it lasts for hours. So when on Sunday we made a day trip to Tableland, the driving visibility was like only 5 meters ahead... we went, 'cos morning was clear and we wanted to see the waterfalls again. We got wet and it was a bit chilly, but hot chocolate and pizza afterwards made us warmer again ;). In the evening three more estonians came to our farm - 7 at one place here, not bad! :)We had an early morning on Monday - wake up at 3.30, as me and K drove back to Lakeland, to get the other "one-eyed-pirate" car. On the road was a river that happily had crossed its boundaries and flooded the bridge. It was about 30 cm over, and fast flowing, so in the darkness it was adrenaline filled crossing. Especially when one floating lodge kicked into the side of the car. But we got over it and only worry was how to get back...As we walked towards our last living place, a little feeling of coming home surfaced from somewhere and made it joyous too see it again. And we managed to "scare" our housemates, as they didn't know we're coming. And of course our cat Bella! She was also happy to see us... These few hours in that good friendship company were really worth the sleepless night.After few hours we drove back and crossed the river after a bigger car that made the way. We said goodbye to our good farmers and friends who we miss and spent some time in Cairns. Gave our car to the wrecklers, who almost hired us as car sellers :p. And then we went fishing. Hired a little four person dingy and drove up the river to inland. We didn't catch any, but it was beautiful and the best part was returning, when we had wawes that splashed us all wet :). So we arrived to Townsville at Wednesday night, Wednesday morning being our first day in meatfactory...

A friend in HF/ Sõber kes tuli välja aidata