Lihavabrik

Seisan kõrvunüristava myraga ruumis. Minu poole tulvab veel tukslev ja soe siseorganite paraad, kust erinevad kätepaarid haaravad selle mis neile "kuulub". Surun näpud maksa, tunnen kuidas soojus ja veider õõvastustunne kätesse voogavad. Viskan maksa seljataga olevast august alla. Järgmisena lähevad süda ja neerud kõrvalauku ning igasugused muud rupskid jälle teise. Vahepeal käib kraani alt läbi saba.Ja põsed mis tukslevad eriti hoogsalt. Iga osa leiab jälle oma augu... Vaatan ringi. Mis ei ole eriti hea mõte. Taamal ripuvad loomad, keeled suust väljas ja veri tilkumas... ärkan - tegelikult mitte. Sest see ei ole õudusunenägu, vaid täitsa tavaline tööpäev killingflooril ehk siis tapakorrusel.
Aga läheme tagasi algusesse. Paar nädalat tagasi algas siis meie töö tapamajas. Minu tunded olid algul ausalt suht pessimistlikud, kahtlesin kas ma seal kaht nädalatki vastu pean.Esimesed kaks päeva pidi olema treeningpäev. Istusime kui koolis lauade taga ja täitsime teste ohutusnõuete kohta. Pärast esimest päeva oli meeleolu palju parem, sest inimesed olid toredad. Järgmisel päeval pidime ka veel veidi teste tegema ning ekskursioonile minema. Kui aeg ekskursioonini jõudis, saime vaid pesuruumi ( koht kus iga hommik vajalik varustus ja riided antakse) mindud, kui juba tuli jutt, et inimesi on puudu ja nii siis oligi plaks tööle! Meie neljakesi saime omale muidu kolmepäevase vahetuse nädala lõpus, mis nüüd siiski õnnestus nädala alguse vastu ümber vahetada. Kuigi kui lähed teise vahetuse ajal hommikul kohale on siiski hea sanss tööle saada, inimesi on seal pidevalt vaja. On kaks üksust. Juba mainitud tapakorrus ja boning room ehk siis
konditustamise ruum. Viimane sai meie põhitöökohaks. Esimesed paar päeva möödusid liha kilekottidesse pakkides, mis on täitsa ok töö, sest aeg lendab ja pole väga raske ka ning seal sa enam looma ei näe väga lihakäntsakates vaid pigem toitu. Sooja on
konditustamise toas vaid 12 kraadi, nii et seal seista väga ei taha, mida kiirem seda parem. Kuigi eile tundus mulle, et pigem on -12 kraadi... Olen omale eestist kuidagi gripiviiruse kaasa saanud, sest juba paar nädalat on järeleandmatu nohu ja köha. Nii et täna on ravitsemisaeg.
Nädal oli meil vaba aega vahepeal, sest üleujutused takistasid karja karjamaalt kättesaamist.Sel esmaspäeval peale pikka puhkust vaatama minnes, kas tööle saab, sattusimegi esimest korda tapakorrusele tööle. Seal on sama temperatuur mis väljas ning laes asuvad hiigelventilaatorid mis haisuvaba õhku tekitavad. Nii ma siis neid organeid sorteerima sattusingi. Töö "tipphetk" oli kui kõrvalolev poiss sisikonna ühe suure pauna peale osutas ja küsis kas ma tean mis see on. Raputasin pead ja järgmisena välkus nuga mis tõi nähtavale vasika loote. Vaid kuskil 20 cm pikk ja halli värvi kuid siiski täiesti äratuntav. Mul oli ikka päris hea meel kui järgmine hommik
konditustamise ruumi jälle sai. Reaalsusest veidi kaugemale ja toidule lähemale. Nii et eile sai raudkinnas käes ja luisk vööl rippumas suruõhuketassaega ribikontidelt üleliigset liha saetud.
Päris kahju, et sees pildistada pole lubatud. Tööala näeb välja kui suur sipelgapesa, eriti kr - is, sest tööriietus on kõik valge ja peas on "suusamaskid", mis ainult silmad ja nina välja jätavad. Nii et kui kellegagi üle müra suhelda jaksad, pead väljaspool tükk aega mõtlema kui kellegagi räägid, kas ma olen temaga juba rääkinud või ei...? Mõnedel inimestel on ninad või silmad mis hästi meelde jääävad, nii et nendega on lihtsam. Ning minul on muidugi prillid mis minu hästi ära tuntavaks teevad :P.

I am standing in a room full of eardeafening noise. Towards me flows a parade of still beating, twitching and warm internal organs, from where different pairs of hands crab what is "theirs". I stick my fingers into the liver and feel the warmth and sense of revolting creep up through my hands. I throw the liver into a hole behind me. It is followed by heart and kidnies to the other hole and all sorts of other parts. Meanwhile I am washing tail and cheeks what have the beating of an extreem intensity.They also find the right hole to go down to the packers... I look around. Which isn´t a very good idea. A bit further I can see animals, hanging by their back feet, tonques dangling from their mouths and blood dripping... - I wake up, or not really. Because it is not a dream, but an ordinary workday on the killing floor.
But lets go back to the beginning. A few weeks ago started our work in meatfactory. My feelings were quite pessimistic before starting, I doubted if I´ll last a fortnight there. The first two days were the training part, where we sat and did safety tests and I felt like being back at school. My mood was much better at the end of the day, the people were great. The next day after some more tests we were supposed to go and have an excursion. We only reached the laundry - room (from where each morning we get our working clothes), when then was a talk of available positions and smack! - we were going to work. At first we were in the weekend three day shift, but now we managed to get the four day one. There is two compartments, killing floor and boning room we were officially on the second one. But when it is not your shift and you show up in the morning, you´ll probably get work too.
First couple of days went by by bagging meat, which is a good job, the time flies when you are busy and you don´t anymore see an animal before you in these pieces of meat, but food. There is only 12´C in boning room, although yesterday it seemed to be - 12... I have somehow fallen sick, for some weeks I have running nose and a cough that doesn´t want to go away. So it is time to heal myself.
We had a week off meanwhile, cos because of the flooding they couldn´t get the animals out from the pastures. So when we went to work on Monday to see is there any availability, we ended up in the killing floor for the first time. There the temperature is the same as outside and in the ceiling are huge vans that create the air free of odours. So thatway I ended up sorting the organs. The "high point" of the day was when a guy next to me pointed out one pouch and asked me if I knew what it was. Showing my ignorance by the shaking of my head, the next thing I saw was the flickering of the knife and a foetus of a calf slipped out. It was only 20 cm long and grey coloured, but fully recognisable. I was glad when the next morning found me again in the boning room. Further from the reality and closer to the food part. With an iron glove and steel in my aid, I was using a whizzard knife to saw of extra meat from the ribs.
Unfortunately it is not allowed to take pictures. Working area looks like a giant nest of ants, especially in the br, the work clothes are all white and we are wearing "ski masks", which leave only eyes and nose free. So if you can communicate with someone over the noise, on the outside you have to wonder, when talking to someone - have I had a conversation with this person before...? Some of the people have eyes and noses that stand out, so it is easier with them and I ofcourse have the glasses to make me recognizable :P.