Hallelujah!

Jumal on ikka nii hea :)).
Kuna ma ei tea veel täpselt kuhu ma uuel aastal liigun, siis kindlat töökohta ma veel ei otsi. Aga finantsiliselt jalgelpüsimiseks sain jälle ühe asendustöö! See peaks andma aega oma asjad siin lõpetada ja leida kuhu edasi... mis veel lahedam, töö on Tartus, nii et saab jälle mõnda aega seal veeta! :D

Naerune pühapäev

Tore Tartu nädalavahetus oli. See on ikka linn kuhu võiks veel elama minna :). Käisime Kolgatal ja nii palju tuttavaid nägusid üle pika aja on ikka lahe näha.
Enne tegi sõbranna hommikul pannkooke ja siin on üks neist, kusjuures täiesti mitte meelega tehtud... nii et naerata!

Tuisune haldjamets

Lumetormi tulemusel kerkis aeda väike lumememm ja murdus koduõue mänd. Muul on ka voogude alla kadunud, aga muidu on täitsa tore.
Muideks, kes teab sellist lk nagu elfwood.com siis ma olen ka seal nüüd ilusti esindatud :)) : Science fiction and fantasy art - gallery 767. Ma olen selle lk fänn tükk aega olnud, nii et täitsa tore tunne on ise ka kaasa lüüa!

Suvesündmuste sõnastik

Mitte mingis erilises järjekorras, isegi mitte juhtumisjärgses (eriti). Mõnedele on juba eraldi peatükk antud, mõned veel tulevad.
Praegusel ajal kasulik päikese väljameelitamiseks.

Valgeranna seikluspark.
See oli judisemapanevalt lahe. Sõna otseses mõttes. Radade raskuse ja kõrguse sujuva kasvuga koos jõudsime lõiguni mis ülekäigu võimaluse ootamisel jalad värisema pani. Küll mitte nii hullusti et palgist mööda oleks astunud. Lemmikosa: "vaba"lend köiega maapinnale. Aitäh toredale instruktorile.
Vanaisaga kalal.
Mootorpaati enam pole. On aga lootsik ja aerupaar. Minu osaks oli sõudjaelemendiks olemine. Võrke sisselaskmas olen ma ennegi käinud, nüüd aga sai ka varahommikusel saagijahil ära käidud. Mis oli täitsa korralik. Saavutus: paadi kursil hoidmine ja vastu lainet sadamasse juhtimine.
Roheline sähvatus.
"Kariibimere piraatidest" jäi meelde loodusnähtus, mis sel suvel õnnestus endal ära näha. Täiesti ootamatult. Loojuva päikese vaatemäng juulikuu südames.
Kihnu avastamine.
Vanad ja uued sõbrad veetsid päevakese Kihnul tuuritades ja hiiglaslikke metsmaasikaid nautides!
Harjutusi sabale.Pintslisabale.
Ma pole kunstnik, aga mulle meeldib joonistada. Siiamaani enamasti harilikuga. Nüüd proovisin akrüülvärve. Vaata slaidiesitlust.
Lugemismaraton.
Küll mul on hea meel, et kui Harry Potter alles Eestisse jõudis, et ma selle vastu huvi ei tundnud. Sest nüüd sai kõik ühe jutiga läbi loetud. Juba paar päeva raamatute vahel oli raske ootus... ma olin ikka nii seal maailmas sees, et paar nädalat käisin söömas ka ainult hädapärast ja ruttu XD. Väärt kraam, aga lõpuosas oli hetki, kui mõtlesin, et lastele on see ikka kange kraam. Mul on oma lapsepõlvest mõned karmimad muinasjutud meeles... ja see elav kirjeldus mis HP mõnes kohas tabas võttis ka praegu südame pööritama. Muidugi on see kiitus kirjaniku meisterlikkusele.

Tulemused!

3 kuud ootamist ja treeningut ja täna... - meie koer hakkas lõpuks haukuma!!! :D

Kool

Soh. Ongi 2 nädalat koolmeistri leiba maitstud.
Esimesel päeval juhtus kohe paar naljakat apsakat. Tahaksin paluda, et inimesed pange oma lastele ilusaid Eesti nimesid või ilusaid ingliskeelseid nimesid kui vaja. Aga mitte nimesid, millest aru ei saa mis soost kandja on... eriti raske on siis kui väikestel poistel on pikad juuksed ja tüdruku nimi :).
Muidu on koolis täitsa tore. Lapsed võivad olla lärmakad ja väsitvad, aga tegelikult sa näed, et nad on toredad ja andekad. Ja suurest kambast lahus ka enam mitte nii lärmakad, vaid räägivad täitsa asjalikku juttu.
Ebaühtlane tase ja suured klassid on üks asi millega peaks tegelema. Abiõpetaja süsteem mis mõnel pool on, on loodetavasti hea lahendus.Kui see vaid igalepoole jõuaks. Soovisin nii mõnigi kord, et mind oleks klassis mitu, kes aeglasematele jõuaks paremini asju ära seletada ja kiirematele uusi ülesandeid jagada... Nii et ma arvan, et kui ma õpetamisega tegeleks elukutsena, siis kusagil, kus saab suurendada individuaalõpet ja igaühele omase tempoga...

Väike kõrvalepõige. Ma tunnen ennast lühikesena. Vaatamata sellele, et olen alati end vähemalt keskmiselt pikaks pidanud ja eriti pärast 2cm Austraalia juurdekasvu... aga võta näpust! Pealetulevad põlvkonnad kasvavad juba üle... isegi 7. klassis on juba pikemaid!

Ühesõnaga, kott on komme täis, lapsed kutsuvad päriselt õpetajaks (sest minuga on lihtne... hmm liiga leebe olemine ju mingi kompliment tegelt ei ole, aga eks seda karmust anna ju ka õppida...) ja ma pidavat stiilne ka olema (no seda ma võtan küll komplimendina :)).

Tõsisemalt ka. Miks mul on veel hea meel et ma ikka läksin... sest see rebis mind välja masendusest ja pingehunnikust kuhu maabunud olin... olen avastanud, et kuigi on olnud ka raske on ühed õnnelikumad ajad kui ma töötan nii, et ma saan selle juures kedagi aidata. Anna ja sa saad vastu...

Vahvad varvassokid / Totally terrific toesocks

Nad on nunnud. Nad on praktilised. Ja nad toovad komplimente. Eriti soojal maal koos plätudega kandes. :)They are cute. They are practical. And they bring compliments. Especially when wearing them with flats in a warm country :).

Eesti tegi peaaegu Türgit / Estonia almost managed "to do Turkey"

Sõnapaar "Türgit tegema" peaks jalgpallihuvilistele Euro2008 - st küll selge olema. Viimasel minutil võita võiks selle tavapärasem väljendus olla :). Peaaegu pole muidugi võit, aga mäng oli hea! Mul on nii hea meel, et eestlased vastu pidasid ja ei lasknud omale viimasel minutil ära lüüa! Ilus. Jalgpall on viimase nädala teema olnud. Kauaaegse lemmikmeeskonna saabumine Maarjamaale, viis ka minu nädalavahetusel esimest korda pealinna staadionile kohapeale. Hispaania võit ei morjendanud, mitte ainuüksi lemmik olemise pärast, vaid ka meie meeste hea mängu tõttu. Staadionil elasin ikka omadele kaasa, rahvuslus sai võitu :). Lootsin väga, et kasvõi üks kord õnnestub ka meie pallil maailma parimast puurilukust mööda pääseda, aga seegi läks peaaegu. Aga asjad lähevad siiski paremuse poole. Järgmine kord juba võidame ;).

The words "to do Turkey" should be known for a football fan from the Euro2008 as a term for almost winning at the last minute :). Almost is not winning of course, but the game was good! I was really happy that our team managed to hang on and not to let Turkey score at the last moment! Beautiful. Football has been the theme for the last week. The arrival of the long time favorite team - Spain, to Estonia, took me for the first time to the stadium in our capital. I wasn´t sad when Spain won, and not only because of them being my faves, but also ´cos our team played very well. I was cheering to our guys and spaniards both. But I felt Estonian, especially when we sang our hymn :). I was really hoping that at least one ball will manage to slip by from the best goalkeeper of the world, but not this time :). But the things are getting better! And next time we will win! ;)

Mis juhtus?? / What happened??

Mina ei jaga igatahes matsu välja. Otsustasin õpetajakohale ära öelda, aga kui telefonikõne tuli arvati teiselpool rõõmsalt, et ma ikka tulen ja plaanid sadasid laksti kaela, nii et ma siis ikka lähen... Veider kuidas asjad vahest hoopis teisipidi välja kukuvad... Ju see siis pidi nii minema. Aga iroonia on see, et lähen inglise keelt õpetama ja ise olen praegu bakatöö ingliskeelsete artiklitega hädas. Aga võibiolla tuleb see väljakutse hoopis kasuks...

I still don´t get it. I had decided to say no to teaching, but when the second call came, the headmistress on the other side was so happy and everything was already planned, so I just couldn´t refuse... It is funny how sometimes things happen the other way around... I guess it had to happen. But the irony is that I am going to go and teach English and I am currently "wrestling" with English in my research paper articles . But maybe this challenge will be beneficial to that too...

Huvitav / Interesting

Heliseb telefon. Jõuan tervituse ja tutvustuse ära öelda kui teiseltpoolt toru kostub pakkumine mis paneb mind tõsiselt valeühendust või naljakõne kahtlustama. Helistab X kooli õppealajuhataja kes mind inglise keele asendusõpetajaks kutsub... Juba järgmisest nädalast... Ja jutt täitsa tõsine.
Nüüd ma siin siis nüüd olen ja mõtlen homseni... osa minust oleks täitsa valmis väljakutse vastu võtma, kuigi ma olen alati öelnud, et mitte mingil juhul ma õpetajaks ei lähe... Kuid kodupaiga maakool pidi marakrattide taseme poolelt veel täitsa ok olema.
Takistus pole siiski hetkel vaid ainult tahe, autokool ja bakatöö võtavad iga päev oma osa...
Saab mis saab, põnev on ikkagi.

The phone rings. I can just introduce myself when I hear an offer what makes me consider a prank call or false connection. It is a headteacher of a little school who asks me to be a substitute teacher for English... already starting next week... and she is being perfectly serious. Now here I am thinking it through till tomorrow... part of me is ready to accept, although I have always said that I wont ever be a teacher...
Don´t know yet how I will manage with all my driving lessons and research, but still - it is an exiting opportunity.

Pilved on põnevad / Clouds and imagination

Bussiga linna sõites, vaatasin kuidas loojuv päike suurt pilve värviliseks võõpab. Pilvel oli kiiresti jooksva koerjänese kuju (selline esi ja tagajalad keskel koos ning kõrvad tuules lehvimas)... kümme minutit hiljem metsavarjust välja tulles oli samal pilvel rahulikult jalutava koera kuju kel kont hambus.

I was getting a bus ride to the city and watching how the setting sun colors a big cloud. The cloud had a shape of a fast running dograbbit ( running dog with long rabbit ears)... ten minutes after when the same cloud emerged again from behind the forest, it looked like a walking dog with a bone between its teeth.

Vandersellile

Autosõidu "rõemud"

Lähen siis mina täna oma neljandasse sõidutundi ja oh seda "rõõmu" kui õpetaja ütleb, et järgmine kord juba linna. No mis siis ikka, tuleb siis veel seekord pingutada, et siduriga sõbraks saada. Jõuame platsile ja muidugi on varahommikuselt väravad taba ja luku taga. Ja võtit ei ole. Lähme siis kohe linna! Nali. Hahaa. Ei, lähmegi.
Nii ma siis tundmatus kohas vette hüppasingi, omaarust selleks kohe üldse mitte veel valmis olles. Aga no minuteada jäid kõik terveks, nii et peamine ülesanne sai täidetud :D. Siduriga läksin ma hoopis rohkem tülli, õnneks küll mitte suurtel ristmikel, vaid pisikestel. Nii et kui juhtusite nägema ülimalt ehmatanud - paanikas näoga õppesõitjat olin see arvatavasti mina. Võibolla suutsin oma naljaka näoga kellegil tuju ka paremaks teha, mitte ainult oma eeskooserdamisega pahuramaks. Endal tuli küll naer peale. Pärast kui juba kodus peeglisse vaatasin. :D

Põllumehe pajatusi (loe porgandeid)

Täpselt nii nad kasvasid

Tantsuhoos

Hüvasti sõber!

08.1996 - 26.08.2008

08.08.08.

Ilus ja ümmargune kuupäev, kas pole... nagu ka meie uus allüüriline maakodu trepi all.

Oma uude koju kolis sisse ka pikakarvaline poolkollist kutsu!

Nice and round date, isn´t it... like our new friend subleting the stairs in our countryhome.

Pluss we have a new member in the house - a young dog!

Vahel on hea kui näed igapäevaseid inimesi, kohti, olukordi jne. värske silmapaari läbi. Mõistad uuesti kui kallid nad sulle olla võivad...

Sometimes it is good to see people, places, situations etc. around you through a fresh pair of eyes. It makes you freshly understand how dear they are to you...

"Tilluke" ämblik / Itsy - bitsy spider

Küll on hea et ma enam ämblikuid ei karda. Nimelt täna hommikul voodit tehes avastasin ma pealisteki vahelt pildil oleva tegelase... Arvestades, et keskmise eluea jooksul sööb inimene magades assortii 70 st putukast ja 10 ämblikku on mul hea meel et tänahommikune juhtum statistikaks ei saanud...
Well, I am glad that I´m not afraid of spiders anymore. This morning when I was making up my bed I discovered the lovely creature on the picture... Considering, that in the course of an average lifetime, a person will, while sleeping, eat 70 assorted insects and 10 spiders, I am happy that todays event didn´t make it to the list of statistics...

Ja Euroopa meister 2008 on.../ And the winner of euro2008 is...

España!!!!!!!!!!!

Lemmikmeeskond + võit! Mis saaks jalgpallis peale ilusat- põnevat mängu veel parem olla!!!:D Aitäh kõikidele meeskondadele, selle võrratu turniiri eest ja eelkõige võitjatele! Ja K - le kes mul aitas häält kähedaks karjuda!!!

Avastus: Hahahaa, täitsa armas, et autasustamise taustaks mängis ühe mu lemmikfilmi - Kariibimere piraatide tunnusmuusika :P.

Olee olee olee oleee...we are the champins, we are the champions!

Pic from euro2008 homepage

Favorite team + winning the game! What could be better than that after a beautiful and engaging game!!!:D
Thanks to all the teams that made this tournament a spectacle to watch and most of all to the winners! And to my friend K who helped me to lose my voice to the cries of joy!!!
A remark: Awww, the celebration was held in the tunes of one of my fave movies - The Pirates of the Caribbean :P.

Järgmise korrani! / Till next time!

Cairnsi lennujaam. On raske kirjedada oma mõtteid ja tundmusi. Osa minust nutab ja teine naerab. Korraga annab seda teha seesmiselt. Eesti - rõõm on koju minna, Austraalia - kurb on lahkuda.
Eelnev päev oli imeilus. Sai lõpuks suurt korallrahu külastatud. Minekul ja tulekul sai enamuse ajast kiirpaadi tekil peesitatud, sest uskuge või mitte, sügisel on päris jahe - kui 29´nii kutsuda saab ;). Käisime kahel välimisel rahul. Vesi oli mõnusalt 27´ringis ja pärast 5. tunnist soolases vees möllamist olime kõik kenasti krimpsus, lihased valusad, ent õnnelikud. Ma tean, et kõik räägivad samamoodi, aga see tõesti on midagi hoopis teistsugust. Ühel hetkel hulbid vees, teisel pistad pea vette ning unustad kõik muu. Mõnes kohas oled rahule lausa poole meetri lähedusel, äärealale minnes satud aga kuristiku servale kus põhja ei näegi... Teises kohas on põhi
jälle 5m kaugusel ja nii valge liivaga... vaatad kuidas pisike valge hai ennast sinna peaaegu ära
peidab.Korallid olid oodatumast kahvatumad..., kuid oh seda kalade värvierksust! Kõige meeldejäävamad hetked olid kui sattusin suure kalaparve keskele ja nendega veidi kaasa triivisin ning siis kui suure kilpkonna järel umbes mitu minutit ujusime. Ja laast, aga mitte liist
(kui kasutada sõbra toredat väljendit) oli korralik lõuna paadi tekil :P.
Veel pilte/More pictures:
http://www.facebook.com/album.php?aid=29023&l=c56ce&id=713282361

Cairns airport. It is hard to describe my thoughts and feelings. Part of me is in tears and the other is smiling. But it´s all inside. Estonia - it´s a joy to go home, Australia - it breaks my heart to leave.
The day before was marvellous. We visited the Great Barrier Reef. We went to two outer reefs. Water was nice and warm - about 27´ - and after 5 hours fun in salty water we were wrinkled like dried plums, our muscles were aching, but happy. I know, that everybody is saying the same thing, but it really is another world. This is the best way to describe it. On one moment you are floating in the water, wide ocean around you and on the next you put your head under and forget everything else.

On some places the reef is just half a meter away, on the edge you are suddenly over an abyss and you can´t even see the bottom... And then there is 5 meters to the white sand... and you see a little white shark almost blending in with it. Corals were not so colourful as I expected..., but the bright colours of the fish! Most memorable moments were when I was suddenly in the middle of a fish school and swimming with a turtle for several minutes.
And last, but not least was a delicious meal on board of the ship :P.

Aotearoa VI

Viimase Queenstowni vaba päeva otsustasin veeta hommikul väsimust väljamagades ja pärastlõunal linnas muljetades. Läks aga teisiti. Mingil veidral põhjusel loobusin sellest kõigest, et hommikul kell 7 üles tõusta ja 8 tunnisele matkale minna. Selline plaan oli mu kahel tuurikaaslasel, kes samuti Qt - s tuuri lõpetasid ning kuidagi haarasid nad ka minu sinna. Mõeldud, tehtud - kuigi esimest osa ma väga ei teinud, sest sihtkoha faktidesse ma väga ei süüvinud. Rada tõusis 1743 meetri kõrgusele, Ben Lomondile, pidevalt tõustes ja mõeldud väga hea füüsilise vormiga inimestele, mille alla ma pärast 10 päevast bussis istumist ja igapäevaste kokakunsti hõrgutiste nautimist väga ei kuulunud. Päeva alustuseks kohvikus hommikukohvi (khm tähendab kakao mulle :)) joodud, ütlesin, et ma tulen, aga jätan omale vabaduse igal hetkel tagasi pöörduda. Alustasime sellega, et seal kus tavaliselt inimesed köisraudteega vaateplatvormile sõidavad, valisime meie metsaraja. Mis oli järsk. Minu jaoks ... huhh ütleme nii et see oli raske ja iga pöörde peal uut tõusu nähes olin juba suht valmis tagasi pöörduma. Aga punnisin ikka edasi. Tahtsin ju nii hirmsasti näha mis järgmise tipu taga peitub. Andsin juba siis teistele teada, et nemad kui sellises matkastiilis kogenud, võivad igal ajal minust ette minna ja kui ma järgi ei tule siis ma lihtsalt pöörasin tagasi. Aga kuidagi läks nii, et kuigi jäin maha nii mõnigi kord, ootasid nad mu ikka ära, kuigi olin vahepeal nii väsinud et jalg ei tahtnud enam jala ette tõusta sundisin end ikka ja jälle jupikest edasi liikuma. Algul oli lihtsalt uudishimu, pärast aga mõtlesin, et kui juba siaamaale suutsin tulla siis suudan veel natuke... Nii ta siis läks :)). Kuni jõudsime selle kõrgeima tipu jalamile. Ma täpselt ei tea kui mitu meetrit tõusu seal veel jäi, kuskil 300 - 500 vahel vist. Pidasime väikse pikniku ja siis ma saatsin teised tippu vallutama ja jäin sinna puhkama. Aga ega minugi vaade alla jäänud! Nii võrratu ja minule midagi täiesti uut! Mäeahelikud kaugusse kadumas... ja selline vaikus ja rahu...Ootasin teisi poolteist tundi, aga see lendas mööda nagu too lind kes mulle vaid paari meetri kaugusele lendas, enne kui kõrvale pöörata märkas. Kogu see rügamine oli seda väärt ja veel enamgi. Sealolles mõtlesin, et sellise vaate eest roniks kasvõi iga nädalavahetuskKui Qt- s elaksin :).

I had made up my mind to spend my last day in Queenstown relaxing. Sleeping long in the morning to banish my tiredness and the afternoon discovering the city. Well, it didn´t work out thatway. For some reason I gave it up to wake up 7 o´clock in the morning and take an 8 hour hike. This was the plan that my two travelmates had made and somehow they managed to talk me into it too. A little thought and it´s a deal. Although I did not think, `cos I didn´t dwell on the facts. The path we were to take, got high up to 1743 meters, to Ben Lomond, and in a constant ascend. Meant for people with high physical endurance and I didn´t count myself one after 10 days in a bus and enjoying delicious and rich meals. We started our day in a cafè with morning coffee (khm hot chocolate for me ;)) and afetr that I decided to go , but left myself an option to turn back whenever needed. There, where people normally choose the gondola ride up, we took the path through the forest. And it was steep. For me... lets just say that it was hard and on every turn when I saw the path still going up with the same incline I was almost ready to turn back. But I kept going. `Cos I wanted to see whats behind the next hill. I had told to others that they should´nt wait for me and if I wasn´t following anymore, I had turned back. But somehow it happend that though I was sometimes far behind, they waited for me and though my legs were so tired that I thought I can´t take another step I still found myself going on. At first it was curiosity and later I thought, ok when you made it thisfar you can make it a little more. Until we reached the saddle of BL. I don´t know how many meters were left to the summit, about 300 - 500 I quess. There we made a little picnic and then I sent others off to conquer the summit. But I can´t complain over my view there eather! So extraordinary and new was the sight to me! Mountainchains flowing to the distance... and the peace an quiet... I waited for others about an hour and a half, but it flew by like the bird who flew right towards me before noticed to turn away a couple of meters before me. All this hard work of getting there paid of and even more. Standing there, I thought that for a view like this I would climb every weekend if living there :).

Aotearoa V

On tagumine aeg, et ma oma UM seikluste kirjutamisega lõpule jõuaksin!Aastavahetusel kui neljakesi mööda Austraalia idarannikut ülespoole reisisime andsime nö uusaastalubadused. Küll rohkem naljaga pooleks, aga teostatavad. UM - l viisin oma oma täide.

Oli tuuri eelviimane päev, Queenstownis järgmisel päeval lahkus tuurilt 8 inimest, mina neist üks. Tegime nö finaaliks plaane ja nõustusin kahe adrenaliiniseikluse kombinatsiooniga.Järgmise päeva hommikul oli närv sees, sest jõudis kohale mida ma õieti tegema hakkan. Õnneks sihtkoha poole sõites suutsin end maha rahustada ja esimese tegevuse kallale asudes oli sees pigem põnevusärevus.

Kui aktiivkeskusesse kohale jõudsin ja teisi nägin, mõtlesin, et täitsa segane, mida sa ometi mõtled et nende segastega ühined! Vajalikud ettevalmistused tehtud, sõitsime väikese köisraudteega kuristiku kohal rippuvale platvormile. Teisi jälgides süda puperdas sees, aga tagasiteed enam ei olnud. Minu kord... istusin tooli ja viimased ettevalmistused...instruktor lobises sokkidest (sokid olid mul Oz-s peamised komplimentide sissetoojad, varvassokkide ja plätude kombinatsioon ning triibud jäid alati silma :)) ja mina lehvitasin ümberringi plõksuvatele fotoaparaatidele (sest ma ei olnud tuurilt ainus segane seal, sõbrad võtsin ka kaasa!) ning lõppkokkuvõttes polnudki enam aega hirmu tunda. Siis tippisin servale, kuulasin 5,4,3,2,1 - benji!!! ning karjet kosta lastes sööstsin 134 meetri pikkuse lennutrajektooriga alla kuristiku poole. Tunne: nagu rakett. Kestus: elu pikimad 8 sekundit. Vaade: kirjeldamatu.

Kaks korda pehmelt üles alla kiikunud, vabastasin jalad ja vaadet nautides tõmmati mind keharakmeid pidi taas ülessse. Taas platvormil, ei suutnudki kohe uskuda, et just benjit hüppasin. Elu kiireim lennuminut. :) Kas teeksin uuesti? Teeks küll.

(Nevis benji oli mu uusaastalubadus).

Näeme minuti pärast!/Off the edge!

Järgmine päev suundusime lennuväljale. Varustus selga, paar õpetussõna kaasa ja lennuki peale! 12 000 jalga oli selle päeva siht. Seekord närvi sees ei olnud, sest tegemist tandem langevarjuhüppega. Instruiktoril seljataga üle 16000 hüppe! Igal meist oli oma kaameramees kes esimesena läheb ja veidike lennuki küljes kõlgub siit-me-läheme! pildi jaoks ning siis sinu ees hammastega pilte klõpsib peapealasuva kaamera abil. Too pisike eralennuväli asus rohelisel aasal, ümberringi mäeahelikud, nii et vaade oli pehmelt öeldes võrratu! Vabalangemine oli üks tuuline protsess :D , kui langevari väljas, oli rohkem mahti all lahtirulluvat mosaiiki kokku panna.Hirmud on selleks, et neist üle saada!

Lugege ise / Read it

It is about time to finish my NZ adventure telling!Traveling the east coast of Oz on New Years, we made NY promises. They were just for fun, but not mission impossible. I accomplished mine in NZ.It was the day before the last on board of Flying Kiwi. Next day in Queenstown was the last for me and for 8 other. Planning the grand finale ended up in me agreeing to do an adventure combo.On the next morning I was nervous, ´cos it hit me what I had agreed to do. But I managed to calm myself down on the way to destination. Of course the excitement of an adventure remained... When we reached the activity center and I saw others doing what i was about to do, I could only think that this is insane! Why on earth am I joining those insane people! But I wasn´t about to turn back anymore! After some preparation we took the gondola to the platform high above the river valley. My heart was fluttering... my turn now...I sat in the chair and made the last preparations. Instructor was chatting cheerfully about my socks (Socks btw, were my compliment factory - toe socks with flipflops and stripes are noticeable ;)) I was waving to the cameras (´cos i wasn´t the only "insane person" on the tour!) and then I hadn´t no more time for fear anymore. With little steps I headed for the edge, heard 5,4,3,2,1 - bungy!!! and there I was heading towards the ground with the flight distance of 134 meters! Feeling: like a rocket. Length: my longest 8 seconds. View: indescribable. Two soft swings later i released my legs and admiring the surroundings I was pulled up by my body harness. Back on the platform I could hardly believe what i just did. The fastest flying minute of my life :). Would I do it again? Yes, I would. (Nevis bungy was my NY promise.)Next day we were headed to a private airport. After putting on necessary gear and listening to some instructions we headed to the sky. Todays hight: 12000 feet. Nervousness was a stranger, as it was a tandem jump there was no reason for it to appear. Every jumper had a personal cameraman, who went first, hanged on the plane a little to take here-we-go! pic and then using his teeth made pics during the free fall with a camera attached on the top of his head. As the airport was situated on a green pasture and surrounded by mountain range, it´s no use describing the view... the free fall was one windy business :D, after the parachute opened I had more time to see the puzzle below me come together piece by piece.The fears are for overcoming them!

Aotearoa IV

Tour with Flying Kiwi

Soovikisn, et oskaksin maalida. Maalida s6nadega, pintsliga... maalida kasv6i killukestki sellest mis Taevaisa silma ette laotanud on...
Selleks pole s6nu, kirleldamaks mida tunned kui vaatad yle peegelsileda j2rve, et n2ha ymbritsevate m2gede samadetailset peegeldust kui siis kui suurim peegel oleks maapinda katma pandud... k6ige krooniks k6rgumas lumise tipuga UM - a k6rgeim m2gi Aoraki ehk Mt. Cook. Istusin vist kyll oma tund aega lihtsalt kaldal ja ei tydinud vaatamisest. Olime oma esimeses "p66salaagris" (mis t2hendab, et pole vett, vaid ainult kuivk2imla) Pukaki j2rve kaldal. Laagrisse j6udmiseks l2bibme pika tee kalda22rt m88da ja tegime ka v2ikese peatuse yhel kynkatipul, et peegeldust imetleda. Giid ytles, et tema on yle aasta seda rada s6itnud, kuid n2eb esimest korda sellist vaatepilti. Ja see oli alles vaatepilt!

Lake Pukaki / Pukaki j2rv

J2rgneval p2eval matkasime Mt Cooki rahvuspargis Tasmaania liustiku jalamile. Minu yks reisi lemmikretki. Lumised m2etipud mis talvest ilmaj22nule t6id omamoodi r66mu sydamesse ja tahtmise lumes6da korraldada :). Rada mis viib k6rgelt yle k2restikulise j6e, on vahepeal nii kitsas k6rgel kaljuserval et k6rvu k6ndima ei mahu, laudteed mis yle valgete 6itega tipitud aasa kulgevad... Kui m2gesid silmitsedes pilku veidi teritada hakkas igaltpoolt silma valgeid lindikesi, mis allavoogavate kosekeste asukohti m2rkisid. Ning l6puks j2rv, mis oma j22kamakatega veelgi talver66me meelde t6i.

Matk Mt. Cooki rahvuspargis / Hiking in Mt. Cook NP

I wish I could paint. Paint with words, with brush on the canvas... to paint even only a little glimpse of what our Heavenly Father has layd out before our eyes... there are no words in my mind to describe what you feel when looking over a silky smooth lake and seeing the reflection of the landscape in there in the highest detail, like a mirror covering the ground. And the crown of the image being Mt. Cook - the highest peak in NZ. I think I sat on the shore of the lake for a long time and still didn't get tired of the view.
We were in our first "bush camp", that being a campsite with no tap water, on the shore of lake Pukaki. On our way there we drove a long way following the shoreline and on top of one hill we just stopped to admire the sight. Our guide sayd, that he has been on this route for over a year, and hasn't seen it so calm and reflective before. We were so lucky!
The following day we hiked to the Tasman glacier lake in Mt. Cook National park. It was one of my favourite places on that tour. The snowy peaks of the mountainrange that brought a joy to my heart and a wish to arrange a snow fight, a track leading high over a fast flowing river and on the side of the cliffedge, wooden boardwalks going over pastures dipped with white blossoms... If you looked closely to the surrounding mountains, you could see a white ribbon here and there, marking a little waterfall finding its way down. And finally the lake, which with it's floating icebergs reminded wintery funs even more.

to be continued...

Aotearoa III

Flying Kiwi tuur.
Rangitata Gorge.
Hommikune 2ratus ilmutas end tuhandeh22lse lambakarja n2ol. Pool unes, pool ilmsi kuulsin end ymbritsetud olevat voogavast "m22 - m22" merest, kus iga h22l sama oman2oline kui inimkooris. K6rgele yhtlasele j2rgnes madal ja katkendlik... segatud karjakoera t88haugatustega ja karjapoisi karmi ja valju "tagasi" k2sklustega. Nina telgist v2lja pistes silmasin valge villamere ja m2gede kohale kerkiva p2ikese esimesi punetavaid kiiri. Lambah22led kaugusse kadumas, haaras k6rv midagi kaugelt tuttavat - laululindude tervitust hommikule, mida polnud ammu kuulnud (minu kuuldud Oz linnud on rohkem "lihtsalt h22litsejad" tyypi), vajusin kodumetsi meenutades tagasi unedemaale.

Rangitata Gorge asub l6unaalpide l2hedal ja on yks ytlemata m6nus koht. Laagriplatsi peahoone oli t6eline puidust m2gionn, kus eelneval 6htul peale rikkalikku grill6htut, toimus tuuri ainukene filmi6htu Surf's Up - i vaadates. Seal saab ka viienda klassi (mis on k6rgeim) white water raftingut (e.k. siis suure kummipaadiga m88da k2restikulist j6ge kihutamine?) harrastada.

Eelmisel p2eval veetsime paar tundi Christchurch'is - mis ei ole kindlasti piisav aeg selle koha avastamiseks - kus meiega yhines 8 uut inimest.

UM maam2rkidest l2bisime pikima silla ja pikima sirge tee l6igu.

Rangitata Gorge.
My wake-up call was the sound of a thousand sheep. Half sleeping, half awake I heard myself surrounded by the waves of sheep voices, each one as unique as in human choir. One with high and steady was followed by a low and interrupting...it all was mixed with the barking of the sheepdog and the shepherd's loud and harsh cryes: "get back!". Looking outside I noticed the rays of rising sun peaking over the mountains and the sea of white wool. The sounds of the herd faiding, my ear caught something familiar, something I hadn't heard a long time - songbirds greetings to the morning. (The birds in Oz are more of a noise making type.) With the forests of home in my mind I fell back to the dreamland.

Rangitata Gorge is near the Southern Alps, and is a beautiful place. The office of the campsite is really cousy wooden lodge, where after a delicious bbq, we had our one and only movie night during the tour. Relaxing and adventure go hand in hand there, 'cos u have an opportunity to do white water rafting on a class five (which is the highest) river.

The day before we spent couple of hours in Christchurch - which definately ain't enough to explore this city - and 8 new people joined the tour after some had sayd goodbye.

From the landmarks of NZ we passed the longest bridge and longest straight road.

to be continued...

Aotearoa II

Flying Kiwi tuur / The tour with Flying Kiwi

Kaikoura.See oli nagu unen2gu. Misp2rast, pole kindel. V6ibolla enne viite t6usmine, vb, sest prille polnud ees ja k6ik paistis veidi h2gusam v6i vb oli kylm see mis mu taju muutis. Kuid see ei v2henda selle kogemuse ehedust. N2ha enda all ja ymber liuglemas vabalt elavaid delfiine, pead veest v2lja t6stes ymberringi uimi s2hvatamas ja nii m6ndagi m2ngulist kukerpalli vee kohal keerlemas.

Varajasele 2rkamisele j2rgnes lyhike s6it Kaikoura delfiinikohtumisjaama, kus meile ujumisylikonnad,lestad ja snorgeldamisvarustus jagati. Peale lyhikest 6ppevideo vaatamist s6itsime bussiga sadamasse paatide juurde ning asusime oma metsikuid s6pru otsima. Ei kulunud kaua nende marsruudi leidmiseks - t6usva p2ikese kiired langemas veest v2ljahyplevatele kujudele... - ja vette vupsatamiseks. Vesi oli kuskil 18 kraadi ringis (troopikast tulnule paras katsumus XD), ylikond hoidis siiski veidi sooja ja samas ka veepeal. Varem ma snorgeldanud pole, nii et algul oli p2ris raske. Nina on 6huringlusest v2ljalylitatud, kylma t6ttu tahaks kiiremini hingata (soovitati just vastupidist) ja seega oligi algul selililamamist ja 6hkuahmimist. P2rast veidikest harjumist hakkas p2ris tore sulistamine pihta. Unustasid kylma ja j2lgisid vaatem2ngu, ise samal ajal laulu v6i hyyatusi yhmates, et delfiine end uudistama meelitada. Vahepeal ujusime paati tagasi, et delfiinide liikumisele vastavalt edasi s6ita. Kokku k2isime 5 korda vees, korraga umbes 5 kuni 10 minutit.L6ppvaatuseks sai paadist piltide kl6psimine ja yhe vallatu j2lgimine, kes oma 10 korda j2rjest tagurpidisaltosid viskas :).

Igati v2rskendav hommik!

Kaikoura. It was like a dream. Why? I am not sure. Maybe getting up before five in the morning, maybe, because I didn't have my glasses and everything was a little bit blurrier than usually, or maybe was cold the factor that alternated my perception. But this dosen't change the wonderfulness of this experience. To see wild dolphins gliding by below you, lift up your head and see the fins cutting the water and sommersaults spinning above it.

We got up before dawn and took a taxi to dolphin encounter, where we were given our swimsuits,flippers and snorkeling gear. After short introductionary video - what to do and what not to do - we took a busride to the harbour to board the boat. Finding our wild friends didn't take long - to see the rays of the rising sun be broken by the jumps of those magnificent creatures... - and then we jumped into the water. Water tempererature was somewhere around 18 degrees (tough one after tropics XD), but the swimsuit provided some warmth and kept you floating. I have not snorkeled before, so it was quite hard at first. Breathing through nose is out of the picture, you would like to breathe fast, 'cos you are cold (recommended was just the opposite) and so it was a lot of laying on the back and trying to find some oxigen at first. After some time I was used to the snorkeling mask and the fun begun. I forgot the cold and enjoyed the sight. To make yourself interesting for the dolphins we were all making noises and humming as much as the mask alowed.That was quite funny! :) To catch up with dolphins route, we swam back to the boat and drove on. So we went to the water 5 times, every session from 5 to 10 minutes.The dot on the I was taking pictures from the boat and observing them. One joyful one made like 10 backward somersaults in a row!

Refressing morning in every way!

to be continued...

Lehmad ja ilutulestik / Cows and fireworks

Viimasel ajal keerleb elu siin Oz - l muudkui lehmade ymber. T88l on lehmad, meelelahutuses on lehmad, kaasavarakas on lehmad...

Viimased 2 n2dalat on j2lle t88d rygatud, v2ga sellest r22kida ei taha, aga pole ebatavaline 12 tundi jutti t88tada, sest pidevalt on yleaeg, nii et kui koju j6uad pole jaksu muuks kui s88miseks, trenniks ja magamaminekukus. Jooksma hakkasingi k2ima, sest terve p2ev yhel kohal seistes j22vad lihased nii kangeks, et v2ike liigutamine tuleb ainult kasuks. Kuigi idee tulli juba UM - l peale elu raskeimat matka millest ma veel siia postitada pole j6udnud. Nii hea tunne ja tuju oli p2rast matka.

Meelelahutuse lehmad - k2isime rugbyt, ehk siis midagi ameerika ja euroopa jalgpalli vahepealset vaatamas. Kohalik meeskond Cowboys - ehk siis lehmapoisid - tegid angerjatele suht lihtsalt p2he. M2ng minujaoks eriti huvitav polnud, aga tuleval n2dalavahetsel m2ngivad Lehmapoisid Uus-Meremaa S6dalaste vastu - seda tahaks kyll n2ha, sest on lootust maori tantsu - haka - n2ha.

Laup2eva 6htul tegime koos m6nede lihavabriku s6pradega rannas v2ikese grill6htu Mati auks, kes see n2dal UM tee jalge alla v6tab. Joseph Sudaanist r22kis kuidas neil seal elu - olu on, mida oli v2ga p6nev kuulata. Ja saime siis teada, et Kylli (kuna ta on pikim ja seal on pikad naised hinnas) on v22rt 150 lehma ja mina 130 :D. Kui seal naine abiellub on just lehmad need mida peig pruudi perekonnale andma peab. Eks siis arvutage kaasavara ise v2lja kui 1000 dollari eest saab neli lehma!

Ilutulestikku armastavad ozid v2ga. Eelmise n2dala jooksul 6nnestus 3x korralikule raketilaskmisele peale sattuda. Iga syndmus annab selleks p6hjuse. Nt eile oli pyhap2ev! Kuigi tegelikku p6hjust me ei tea, aga meie otsustasime, et sellep2rast. :)

Lately, life here in Oz has a lot to do with cows. Cows are at work, in entertainment, for dowry...
Last 2 weeks have gone by mostly at work, it is not unusual to have 12 hour workdays, so when you go home you have enough strength left to eat, exercise and go to sleep. I took up running, 'cos at work you are almost all the time standing at one place, so your muscels are so stiff at the end of the day that some movement can only be beneficial. Although I got the idea to exercise in NZ, when after the toughest hike of my life (about what I still have to post here) I felt really good.

Cows in entertainment - we went to see a rugby match. Local team Cowboys beat the Eals quite easily. The game wasnt much interesting for me, but on the coming weekend they are playing against NZ Warriors- I would like to see that 'cos there is a possibilit to see haka, wich I didnt have a chanche to see in NZ.

On Saturday evening we had a small bbq at the beach with some friends from work. It was for Mati who starts his journey to NZ this week. Joseph from Sudan told us about the life in his homecountry, which was really interesting. We found out that Kylie is worth 150 and I 130 cows :D. (If a woman gets married the groom gives cows to the family and the taller the wife, the more cows she is worth.) So do some math and find out our worth when you get 4 cows for 1000 austr. dollars!

People here in Oz are really fond of fireworks it seems. Last week we managed to see it on three occasions. And not some little ones. They came close to New Years eve celebrations. Yesterday after church when we saw one again and we didn't know the occasion, we desided it was 'cos it was Sunday! :)

Aotearoa

5 p2eva wellingtonis/ My 5 days in Wellington

Vaade Victoria m2elt / A view from Mt. Victoria

Wellington. Mida ma esimesena hommikul (khm keskpäeval, sest siinne aeg on Queenslandi omast 3h ja Eestist siis lausa 11h ees...) välja minnes märkasin ja täheldasin seda terve päeva jooksul, et inimesed jooksevad. Sõna otseses mõttes. Ning ma ei mõtle seda inimvoolu, mis linnatänavail voogab ja millele jalgu ei tasu jääda, vaid vähemalt igas pooltunnis tuleb sulle vastu mitte vähem kui kaks inimest, kes seda sporti harrastavad. Kusjuures kesklinnas. Mis siis veel äärealadel toimub? Tervislikud eluviisid on toredad. Ma pole mujal sellist jooksulembust kohanud, aga kuulsin neilt kes ilma rohkem näinud, et see suht tavaline... Ja miks mitte heas füüsilises vormis olla kui pidevalt liigud mäest üles, siis jälle alla...Kesklinna piirkonnast vähegi kaugemale astudes, oled nagu Tartus, mille Riiamägi on iga kandi pealt eri tõusu - langusnurkade abil vallutanud. Noormeestele kes rulasõitu harrastavad on see muidugi suurepärane elukoht, nägin päris palju ahhetamapanevaid sõiduman88vreid kui nad liikluses autodevahel vuhisesid. Etterutates ütlen, et tagasi Austraaliasse jõudes alustasin ise ka jooksmas käimist, aga mitte sellepärast mis ma Wellingtonis nägin. Nende põhjusteni jõuan ma millalgil hiljem.

Tykike Civic square' st Wellingtonis, m6nus rahulik ja hea vaatega koht istumiseks, raamatulugemiseks... tahtsin ka kuuluda nende kunstitudengite hulka kes seal tohututele paberitele ymbritsevat arhidektuuri mitmekesisust j22dvustasid / A lovely place to sit, read - I wanted to be one of those art students who sat and draw on enourmous papers all the surrounding archidectural variety - a piece of Civic Square in Wellington

Wellington. The first thing I noticed, when I headed out in the morning (well, it was actually midday already, but I was still in QLD time, which was 3h behind, Estonia even 11h...) and throughout the day, that people are running. Literally. And I am not only talking about the fast moving amount of people on the streets that you dont want to get on the way of, but in every half an hour you meet at least two people sporting. And that in the centre of the city. What happens then in the suburbs? Healthy habits are good. I have not met anywhere else that amount of fondness in running, but from the people who have seen the world a lot more i heard it is quite common... and why not to have a good stamina, when going a bit further from the centre you are already moving on a landscape of highs and lows, going all the time up or down. Also a good place for people who are skateboarding, i saw quite a lot of awe inspireing manouvers in midst of the traffic.Getting a little ahead in the story, I can say that now back in Australia I have taken up running as well, but not because what I saw in Wellington. I will reach these reasons later.

Ja siis kohe selle istumiskoha vastas oli selline kiri... :D/ and then, just opposite of my sitting place were these words... :D
Kui ma jalad veresoonde panen, mahun ma sinivaala südamesse pikali heitma. Kui see seest õõnes oleks muidugi. Väikelaps mahuks suuremates veresoontes vabalt ringi roomama. Sellisele avastusele tulin Te Papa Tongarewa muuseumis, kus peale maavärina kogemuse (6,5 Richteri skaalal) - päris raske ikka püsti jääda kui kuskilt kinni ei hoia; haarasin oma teadmistesse veel palju muud infot loodusnähtuste, inimtegevuste ja looduse - inimeste suhete kohta, seda nii traditsiooniliste väljapanekute viisil kui ka kõrgtehnoloogia interaktiivsete väljundite abil. Pean tunnistama, et peaaegu pooled väljapanekud jäid vaatamata, kella mul kaasas ei olnud, aga ligikaudu 4h veetsin küll vaalade ja delfiinide seltskonnas. Ja sedagi ei jõudnud päris lõpuni! Muuseum pandi enne kinni. Videod, arvutisimulatsioonid - kus alates delfiini konstrueerimisest ja selle vette lastes teadasaamisest kui hea arhidekt olid (sain 3 korraga oma roboti nagu päris :)), lõpetades animeeritud isendite fotode klõpsimisega, kus võrdled fotot andmebaasiga ja saad teada kus ja kes too loom päriselus on... + veel hulgaliselt skelette ja muud kraami - kõik see viis aja tormituule tiivul. Ja guljaðð maitses kohvikus kah hästi. Kuigi kodusega muidugi võrrelda ei anna :P.


If I put my legs into a bloodvessel, I can lay down in the heart of a blue whale. Ofcourse on that case, it sould be hollow from inside. A toddler could crawl around freely in the bigger blood vessels. These discoveries I made in the museum of Te Papa Tongarewa, where after experiencing an earthquik (6,5 on Richter scale) - it is quite hard to retain your balance if you are not holding on to something; I gained knowledge about nature, man and nature relationships etc. That through traditional exhibition methods and also with the help of interactive technology. I have to admit that I didnt make it to almost half of the exibithions, I didnt have a watch, but I spent at least 4 hours in the company of whales and dolphins. And I even didnt finish that one entirely! The museum was being closed before I could. Videos, computer animations - from constructing a dolphin and releasing it into the water to see how good of an archidect you were (I got my robot close to a real one in 3 trys :)) , to taking photographs of animated animals and then comparing them to database of real animals in the wild to see information who and where they are... + heaps of sceletons and other stuff - all this took the time away on the wings of stormwind. And guljaðð in the cafeteria tasted good as well. Although the one back home is better :P.

Kelle j2lje mina leidsin!/ Look what I found! ;)

Kolmanda wõrratu Wellingtoni (edaspidi WW) päeva veetsin sõrmuste isanda filmi (edaspidi lotr) kohalikke võtteplatse külastades, seda vahva Rover tuuride giidi ja kuue teise fänni toreda seltskonna saatel. Peale filmi sai palju infot ka WW kohta, kui eri kohtadesse sõitsime. Victoria mäe alt läheb läbi 2 tunnelit - ühte kutsutakse rahvasuus Happy tunnel - ehk siis õnnelik tunnel. Kui sealt läbi sõidad, võid autosignaaliga vabalt ümber käia, nädalavahetusel pidi sealt jalgsi läbiminek kuulmisele suht surmav olema XD. Meie neljapäevane läbiminek algas suht vaikselt, aga keskel saime ka teised autod tuutamismaratonile kaasa, jätkasime ka veidi väljas, kus kõrvaloleval staadionil inimesed juba mitmendat päeva tõsiselt kriketimatsi jälgisid XD.Tuuriga käis kaasas ka korralik lõuna , kuhu kuulus ka oma nime vääriv shokolaadikook :P ; palju nalja sai kääbikuteks, haldjateks ja võluriteks ümberkehastudes.Pärast sõitsin "kaabelautoga" üles botaanikaaeda, kus oma pettumuseks leidsin, et observatoorium on juba pikemat aega renoveerimisel, tutvusin ühe toreda poemüüjaga, kes Eestit tahab külastada ja imetlesin oma tuuril tutvutud ja taaskohatud paari kaaslasega botaanikaaia, eriti roosiaia ilu. Tagasi hosteli jalutades kadusin tunnikeseks järjekordsesse tohutusse raamatupoodi, kahekordne, ja kohvik ka veel raamaturiiulite vahel peale mugavate tugitoolide... no lihtsalt ei saa sealt enam tulema ju! :)

Iga f2nni unistustelett :p / Every fans dreamshelf

The third day of wonderful Wellington (WW) I spent exploring the local sets of Lotr, that together with Rover tours great guide and six other fans of the movies. Besides movie, we got information about WW as well, when driving around the city. There is two tunnels going through Mt. Victoria and one of them is called Happy tunnel. You can beep your car horn as much as you like in there, and it is not recommended to go through there on foot, especially on the weekends, cos its quite deadly to your hearing XD. Our ride on Thursday started quite quietly, but in the middle we managed to get other cars to join in in the beeping marathon, and we continued a little on the outside as well, passing through a stadion where for a number of days people were seriously into cricet.The tour involved a delicious lunch, including a shocolate cake that totally deserved its name :p. We had loads of fun getting into the roles of hobits, elves and wizards.Later I took the cablecar up to the botanic gardens, where, to my dissapointment I found the observatory closed for renovations, met a shop assistant who wants to visit Estonia and marvelled at the botanic gardens and especially rose garden beauty. On the way to my hostel I stumbled upon another huge bookshop,where I spent at least an hour, with two stories, cafe and comfortable armchairs... you just cant get out of there! :)

Teel Pictonisse, praami pardal. Minumeelest on see saar kyll lamava kiiwilinnu kujuline! / On my way to Picton with interislander . In my opinion this island looks like a lieing kiiwibird!

to be continued...

Natuke pilte

http://www.facebook.com/album.php?aid=22879&l=5cd1f&id=713282361

I think I made like a thousand photos in New Zealand. Here is the first selection :)

Tagasi Austraalias/Back in Oz

Siin ma siis nyyd j2lle olen. Oma Uus - Meremaa seiklustest polnud mul aega sealolles kirjutada, aga p2evikusse t2hendasin juhtumised ilusti yles. Nii et vaikselt hakkab siia nyyd siis UM juttu tilkuma :).

Here I am again. In NZ, I didn't have time to update my blog, but my diary knows all. So little by little I will write my adventures here as well :).

Niipalju uudist on, et : homme l2hen Uus - Meremaale! :D

I have so much to say that: I am going to New - Zealand tomorrow!
*dances like nobody is looking ;)*

Townsville

Algul tundus Townsville mulle linnana mis eriti ei meeldi. Aga vaatamata m6nedele puudustule on siin tegelikult tore. Ja p2ris ilus. K6ige ebaaustraalialikum linn praegu kus pikemalt olen olnud. St, et siin on k6ik linnad (eriti v2ikesed), muidu peaaegu yhesugused. Aga T. on veidi teistsugune. See teistsugusus mis algul ei meeldinudki, on nyyd see mis ta eriliseks muudab.

I think I have overcome my initial dislike to Townsville. I quite like it here already, it is beautiful place.Especially the beach;). So far it is the most unaustralialike city where I have been living a longer time. (Usually all cities here look alike, especially small ones.) But T is different, and that difference what was the source of dislike at first, has become the reason why I now like it here.

Piltidel: Vaade Magneetilisele saarele/ View to the Magnetic island

"Kivibassein", kus 6htuti t2hevalgel supleme/ The Rockbool, where we go for a swim under the stars in the evenings

Lihavabrik

Seisan kõrvunüristava myraga ruumis. Minu poole tulvab veel tukslev ja soe siseorganite paraad, kust erinevad kätepaarid haaravad selle mis neile "kuulub". Surun näpud maksa, tunnen kuidas soojus ja veider õõvastustunne kätesse voogavad. Viskan maksa seljataga olevast august alla. Järgmisena lähevad süda ja neerud kõrvalauku ning igasugused muud rupskid jälle teise. Vahepeal käib kraani alt läbi saba.Ja põsed mis tukslevad eriti hoogsalt. Iga osa leiab jälle oma augu... Vaatan ringi. Mis ei ole eriti hea mõte. Taamal ripuvad loomad, keeled suust väljas ja veri tilkumas... ärkan - tegelikult mitte. Sest see ei ole õudusunenägu, vaid täitsa tavaline tööpäev killingflooril ehk siis tapakorrusel.
Aga läheme tagasi algusesse. Paar nädalat tagasi algas siis meie töö tapamajas. Minu tunded olid algul ausalt suht pessimistlikud, kahtlesin kas ma seal kaht nädalatki vastu pean.Esimesed kaks päeva pidi olema treeningpäev. Istusime kui koolis lauade taga ja täitsime teste ohutusnõuete kohta. Pärast esimest päeva oli meeleolu palju parem, sest inimesed olid toredad. Järgmisel päeval pidime ka veel veidi teste tegema ning ekskursioonile minema. Kui aeg ekskursioonini jõudis, saime vaid pesuruumi ( koht kus iga hommik vajalik varustus ja riided antakse) mindud, kui juba tuli jutt, et inimesi on puudu ja nii siis oligi plaks tööle! Meie neljakesi saime omale muidu kolmepäevase vahetuse nädala lõpus, mis nüüd siiski õnnestus nädala alguse vastu ümber vahetada. Kuigi kui lähed teise vahetuse ajal hommikul kohale on siiski hea sanss tööle saada, inimesi on seal pidevalt vaja. On kaks üksust. Juba mainitud tapakorrus ja boning room ehk siis
konditustamise ruum. Viimane sai meie põhitöökohaks. Esimesed paar päeva möödusid liha kilekottidesse pakkides, mis on täitsa ok töö, sest aeg lendab ja pole väga raske ka ning seal sa enam looma ei näe väga lihakäntsakates vaid pigem toitu. Sooja on
konditustamise toas vaid 12 kraadi, nii et seal seista väga ei taha, mida kiirem seda parem. Kuigi eile tundus mulle, et pigem on -12 kraadi... Olen omale eestist kuidagi gripiviiruse kaasa saanud, sest juba paar nädalat on järeleandmatu nohu ja köha. Nii et täna on ravitsemisaeg.
Nädal oli meil vaba aega vahepeal, sest üleujutused takistasid karja karjamaalt kättesaamist.Sel esmaspäeval peale pikka puhkust vaatama minnes, kas tööle saab, sattusimegi esimest korda tapakorrusele tööle. Seal on sama temperatuur mis väljas ning laes asuvad hiigelventilaatorid mis haisuvaba õhku tekitavad. Nii ma siis neid organeid sorteerima sattusingi. Töö "tipphetk" oli kui kõrvalolev poiss sisikonna ühe suure pauna peale osutas ja küsis kas ma tean mis see on. Raputasin pead ja järgmisena välkus nuga mis tõi nähtavale vasika loote. Vaid kuskil 20 cm pikk ja halli värvi kuid siiski täiesti äratuntav. Mul oli ikka päris hea meel kui järgmine hommik
konditustamise ruumi jälle sai. Reaalsusest veidi kaugemale ja toidule lähemale. Nii et eile sai raudkinnas käes ja luisk vööl rippumas suruõhuketassaega ribikontidelt üleliigset liha saetud.
Päris kahju, et sees pildistada pole lubatud. Tööala näeb välja kui suur sipelgapesa, eriti kr - is, sest tööriietus on kõik valge ja peas on "suusamaskid", mis ainult silmad ja nina välja jätavad. Nii et kui kellegagi üle müra suhelda jaksad, pead väljaspool tükk aega mõtlema kui kellegagi räägid, kas ma olen temaga juba rääkinud või ei...? Mõnedel inimestel on ninad või silmad mis hästi meelde jääävad, nii et nendega on lihtsam. Ning minul on muidugi prillid mis minu hästi ära tuntavaks teevad :P.

I am standing in a room full of eardeafening noise. Towards me flows a parade of still beating, twitching and warm internal organs, from where different pairs of hands crab what is "theirs". I stick my fingers into the liver and feel the warmth and sense of revolting creep up through my hands. I throw the liver into a hole behind me. It is followed by heart and kidnies to the other hole and all sorts of other parts. Meanwhile I am washing tail and cheeks what have the beating of an extreem intensity.They also find the right hole to go down to the packers... I look around. Which isn´t a very good idea. A bit further I can see animals, hanging by their back feet, tonques dangling from their mouths and blood dripping... - I wake up, or not really. Because it is not a dream, but an ordinary workday on the killing floor.
But lets go back to the beginning. A few weeks ago started our work in meatfactory. My feelings were quite pessimistic before starting, I doubted if I´ll last a fortnight there. The first two days were the training part, where we sat and did safety tests and I felt like being back at school. My mood was much better at the end of the day, the people were great. The next day after some more tests we were supposed to go and have an excursion. We only reached the laundry - room (from where each morning we get our working clothes), when then was a talk of available positions and smack! - we were going to work. At first we were in the weekend three day shift, but now we managed to get the four day one. There is two compartments, killing floor and boning room we were officially on the second one. But when it is not your shift and you show up in the morning, you´ll probably get work too.
First couple of days went by by bagging meat, which is a good job, the time flies when you are busy and you don´t anymore see an animal before you in these pieces of meat, but food. There is only 12´C in boning room, although yesterday it seemed to be - 12... I have somehow fallen sick, for some weeks I have running nose and a cough that doesn´t want to go away. So it is time to heal myself.
We had a week off meanwhile, cos because of the flooding they couldn´t get the animals out from the pastures. So when we went to work on Monday to see is there any availability, we ended up in the killing floor for the first time. There the temperature is the same as outside and in the ceiling are huge vans that create the air free of odours. So thatway I ended up sorting the organs. The "high point" of the day was when a guy next to me pointed out one pouch and asked me if I knew what it was. Showing my ignorance by the shaking of my head, the next thing I saw was the flickering of the knife and a foetus of a calf slipped out. It was only 20 cm long and grey coloured, but fully recognisable. I was glad when the next morning found me again in the boning room. Further from the reality and closer to the food part. With an iron glove and steel in my aid, I was using a whizzard knife to saw of extra meat from the ribs.
Unfortunately it is not allowed to take pictures. Working area looks like a giant nest of ants, especially in the br, the work clothes are all white and we are wearing "ski masks", which leave only eyes and nose free. So if you can communicate with someone over the noise, on the outside you have to wonder, when talking to someone - have I had a conversation with this person before...? Some of the people have eyes and noses that stand out, so it is easier with them and I ofcourse have the glasses to make me recognizable :P.

Uus kodu

T2na on p6hjust t2histamiseks! Kolime korterisse kaheks kuuks. T2itsa mugav on teine ja mitmekesi tuleb sama hind mis backpackerilgi on. Ja seal on ahi kus kypsetada saab! :P ( Me oleme sellest juba tykk aega puudust tundnud). Rand on ka kiviga visata, nii et nyyd me juba muretseme, et t88le ei viitsi enam minna XD. Vot selline tore p2ev t2na :).

Vahest on elu ikka naljakas. Istusime seal maja ees, oodates kinnisvarat2di ja Mati tegi v2ikese kihlveo, kas ta saab kolme viskega paberi prygikasti. Viimast polnud muidu mitte kuskil n2ha. No lubasime talle yhe dollari anda kui ta seda teeb. Ja siis natukese aja p2rast tuleb k6rvalmajast v2lja vanat2di, prygikasti j2rel vedades... naer on terviseks :).

Pildil on Kookaburra, kelle h22litsus on kui inimnaer. Siin kyll vangistuses, aga neid on muidu igalpool vabalt ka. / The "laughing bird" Kookaburra.

Today there is a reason for celebration! We are moving into a fully furnished apartment which costs the same price as backpacker. And there is an owen! So we can bake again :P. And a beach close by, so we are a bit worried that too lazy to go to work now XD. A good day :).

Sometimes life is funny. We were sitting in front of the house, waiting for the real estate representative and Mati made a bet that he can throw a paper in the rubbish with three throws. But there were no rubbish bins close by. Still we promised to give him 1 dollar when he makes it. And then after a while from the neighbours house comes an old lady and she is pulling a rubbish container behind her.... :).

Vihmametsa s6pradele

Sain siis l6puks yles ka m6ned pildid Cape Tribulationi k2igust!
http://www.facebook.com/album.php?aid=19292&l=e911c&id=713282361
Some photos from visit to Cape Tribulation!

Vihmahooaja võlud

Eelmine reede j2i meil avokaadofarmis viimaseks p2evaks.Kuna on vihmahooaeg, siis viimastel p2evadel hakkas see juba t88d segama. Saime paar korda t2iesti l2bim2rjaks, aga kuna on soe, siis see pole eriti ebameeldiv. Kujutage ette eesti suve parimat paduvihma ja 2ikest. Nyyd m6elge et see on veel tugevam ja kestab mitu tundi. Ja saate selle mis siin toimub :). Ja kui myristab, siis ikka k6vasti... olen paari sellist k2rgatust kuulnud et k6rvad j22vad lukku. Viimane oli yhel suurel sajup2eval farmis kui elektriliini sisse l6i ja farmi arvutivarustuse rivist v2lja l6i. Plaanisime n2dalavahetusel juba Townsville poole liikuma hakata, et tee peal huvitavaid turismil6kse kylastada, aga vihm tegi omad korrektuurid. Laup2eval veetsime p2eva vihmahallis Mareebas ja pyhap2eval p2rast toredat baptistikiriku kylastamist otsustasime veidike p2ikest n2hes koski kylastama minna. J6udsime vaid veidi eemale, kui vihm meile j2rele j6udis. M6ned kosed vaadatud ja kraater ka j2lle kylastatud (mina ja K. olie neis paigus juba k2inud) olime l2bim2rjad ja Mungalli Greek Dairy' sse s6ites oli n2htavus vaid 5. meetri kaugusele. P2rast kuuma shokolaadi ja pizzat oli tunne j2lle parem :). 6htul saabusid farmi veel kolm eesti tydrukut, yks kes seal juba varemgi oli. Nii et korraga oli yhes farmis juba 7 eestlast! Esmasp2eva hommikul pool neli oli minul ja K-l 2ratus - ja muidugi Matil kes meid autoga Mareebasse viskas... l2ksime yhe s6bra juurde kes veel Lakelandis t88l on ja s6itsime LL-i oma yhesilmsele piraadile j2rgi. Varajasest 2ratusest hoolimata, autos enam magama ei j22nud. Algul proovisin, aga korraks silmi lahti lyyes ja vaadates, et liigume m2est alla otse vee poole hakkas 2kitselt liiga huvitav. St. et yks j6gi oli oma tee r66msalt yle silla rajanud. Umbes 30 cm k6rgusele. Just veel paras, et v2ikese autoga l2bi j6uaks. Aga pimedas oli ikka natuke adrenaliinirikas kyll. Vool oli suht kiire ja tuli 22re pealt ka minna, sest palk oli teiselpool ees, mis muuseas ikkagi autokylge suutis riivata. Saime siiski 6nnelikult yle ja edasine teekond m88dus viperusteta. Kuigi v2ike mure tekkis, et kas me p2rast tagasi saame...Home Farmi mineku viimase jupi jalutasime. Oli ikka tunne kyll natuke nagu koju l2heks...Bella (kass kes sinna majakaaslaste hooleks j2i) oli kohe nii r66mus meid n2hes et k2is sylest sylle ja muudkui nurrus :). Poisid suutsime ka r66msalt 2ra ehmatada :). M6ne tunni p2rast s6itsime j2lle tagasi, aga see lyhike aeg seal oma toreda s6prusseltskonnaga pani natuke k6ike seda taga igatsema... Bellaga tuli ka j2lle hyvasti j2tta :(, aga kyllap me kohtume veel. Kylastasime veel paari tuttavat kohta ning tagasiteel saime j6est suurema auto j2rel ka ilusti yle. Ytlesime oma farmeritele ja t88kaaslastele hyvasti ning s6itsime edasi. P2ev m88dus Cairnsis ja j2rgmisel hommikul ytlesime oma piraadile lammutust88kojas (kus automyyjana peaaegu et t88le oleks v6etud :p) hyvasti... ning l2ksime kalale. Laenutasime paadi ja s6itsime j6ge m88da ookeani 22rest sisemaale. Vaade oli ilus aga kala ei saanud. Paari sulpsatajat siiski kalda22res n2gime.:D Ja kui mangroovimetsa 22res vaikselt istuda, kuuled sealt nii huvitavaid h22li, lindude erilisi laksatavaid hyydeid ja kellegi vaikset sabistamist... Paat oli selline pisike julla, mis neli inimest vaid mahutaski. Tagasitulles oli retke l6busaim osa, sest tuul oli tugevnenud ja lainetus pritsis meid j2rjekordselt l2bim2rjaks :p. Nii et Townsville j6udsime alles 88l vastu kolmap2eva mis oli meil juba lihavabriku esimene t88p2ev...
Last Friday was our final day in avocadofarm. Rainseason, which so far was pretty dry in our place, really started to give notice about itself. There were days we got thoroughly wet, but as it was warm it wasn't so bad. The thunder here is a lot louder than back home. And seems to hit things more often...the sound which followed lightning strike into the powerlines was almost deafening. And when it rains, it is like a grey curtain over the landscape and it lasts for hours. So when on Sunday we made a day trip to Tableland, the driving visibility was like only 5 meters ahead... we went, 'cos morning was clear and we wanted to see the waterfalls again. We got wet and it was a bit chilly, but hot chocolate and pizza afterwards made us warmer again ;). In the evening three more estonians came to our farm - 7 at one place here, not bad! :)We had an early morning on Monday - wake up at 3.30, as me and K drove back to Lakeland, to get the other "one-eyed-pirate" car. On the road was a river that happily had crossed its boundaries and flooded the bridge. It was about 30 cm over, and fast flowing, so in the darkness it was adrenaline filled crossing. Especially when one floating lodge kicked into the side of the car. But we got over it and only worry was how to get back...As we walked towards our last living place, a little feeling of coming home surfaced from somewhere and made it joyous too see it again. And we managed to "scare" our housemates, as they didn't know we're coming. And of course our cat Bella! She was also happy to see us... These few hours in that good friendship company were really worth the sleepless night.After few hours we drove back and crossed the river after a bigger car that made the way. We said goodbye to our good farmers and friends who we miss and spent some time in Cairns. Gave our car to the wrecklers, who almost hired us as car sellers :p. And then we went fishing. Hired a little four person dingy and drove up the river to inland. We didn't catch any, but it was beautiful and the best part was returning, when we had wawes that splashed us all wet :). So we arrived to Townsville at Wednesday night, Wednesday morning being our first day in meatfactory...

A friend in HF/ Sõber kes tuli välja aidata

Tuba t2is shokolaadi ehk n2dalane kofeiinilaks

Eelmise pyhap2eva p2rastl6una veetsime sellises toredas vabrikus nagu CoffeeWorks, mis tutvustab end kui: "Tule, proovi ja v6rdle kohvi, tee, lik88ri ja shokolaadi parimaid maitseid mis maailmas pakkuda on. Ainus sellelaadne kogemus. Piiramatus koguses maitsmismisr66mu 21 kohvisordi, 4. tee, 2 lik88ri ja 12 shokolaadiga".
Meie nelja eestlase seltskonda on sulandunud yks tore sakslanna ning nii me siis viiekesi sinna suundumisegi. P6hiliselt kolme kohviarmastaja eestvedamisel. Algul vaatasime niisama ringi ja m6tlesime, et ok nood kolm l2hevad, sest mina ja Kylli ju tegelikult kohvi ei joo... aga sellepeale ytles piletimyyja - giid, et meile on pakkuda piimakokteil, valige suurus. No me siis v6tsime suurima :p, vastavalt siis shokolaadi ja maasika oma. Ja kohvi v6isime ka proovida kui tuju peaks tulema. Vot selline tore pakkumine :). Esimese asjana juhatati meid shokolaadikandiku juurde, kus siis degusteerimiseks pakuti sissetoodud, ymbersulatatud ja eri maitsetega rikastatud belgia shokolaadi valget, musta ja halli varianti. Viimane siis valge millel lisandiks kohvi. Muude lisanditena oli veel sidrun, ginger (eestikeelne vaste ei tule praegu p2he...), kookos, chillipipar jne. Maitses h2sti nii keelele kui meelele sest toredate giididega sai nalja ja isegi loa k6ik nahka pista - mida me siiski ei teinud...XD, kuigi hiljem kui me degusteerimisalal ikka veel istusime ja uus grupp tuli, viidi kandik k2hku teise istumisalasse...:P. Siis v6tsime kohvi ette, no tegelt piimakokteilid paarile meist, aga me siiski proovisime paari kohvisorti ka. Teed olid v2ga head, kuigi kanged.Lik88ri j2tsin vahele ;). Ja kohvid olid oioi kui kanged - no v2hemalt minu jaoks. Nii et kui arvestada, et kohvi mai joo ja seal sai seda iga kandi pealt tarbitud pole ime et 6htu kulus meil l6busa meeleoluga kaua yleval olles ning ka j2rgmine p2ev andis end kuidagi teistmoodi tundega tunda.
Maitsmised maitstud astusime edasi CoffeWorldi, kus kohvimasinate ja kohvikasvatamise ajaloo v2ljan2itus meid tunnikeseks k8itis. Seal oli ikka k6ikm6eldavaid instrumente, alates veidratest r8stimisaparatidest, l6petades miss kohvikann USA valimistega...
Meeldej22v ja p6nev oli see igatahes. Isegi inimesele kes kohvi ei joo.

http://www.arabicas.com.au/

The room filled with chocolate - caffeinsupply for all the week
The last Sunday afternoon we spent visiting CoffeeWorks - creators of delicious coffee and chocolate - as they say themselves ;). So we had the opportunity to try 21 coffees, 4 teas, 2 liqueurs and 12 chocolate sorts.
Our four Estonians company is enriched by one German girl and so we headed there to take a look around. At first we thought that only three coffeelovers will go, but when the guide heard that two don't drink coffee, she offered for us a chance to have big milkshakes instead and also an opportunity to try coffee when we change our mind - and it was a done deal.
Our first joy was tasting the chocolates. They are bringing in choc from Belgium and then in melting process adding things like lemon, ginger, coconut, chilli, coffee etc. It was delicious and fun, ' cos the guides where great and even allowed to eat all after we were joking about it. Well, we didn't eat everything, but... ;). Then was time for milkshakes - chocolate and strawberry :p - and of course coffee. I tried the teas and few coffeesorts. They were strong! Well at last for me. As I don't drink coffee at all and there it was in almost everything, there is no wonder that the evening passed in a merry late night and even the next day wasn't quite the usual :).
After the tastings we headed on to the CoffeeWorld where the history of growing and coffee machines unfolded itself in many ways - starting from weird cofferoasters and ending with miss coffeecup USA election...
It was memorable and interesting. Even for a person who doesn't drink coffee.

Farm, liha ja muud tegemised

Kui te ei ole veel lugenud Anni blogi,kus meie farmielu on kirjeldatud paraja irooniadoosiga, siis soovitan teil seda teha. Minu kirjeldus tuleb lihtnde ja lyhike ;). Niisiis, saime t88koha mangokorjajatena. Pyhap2eval tuli farmeri naine meile Mareebasse vastu ja viis meid 10 km kaugusel olevasse t88kohta. Mis sai ka meie elukohaks. Alguses oli tingimustega natuke raske harjuda - k88giks on pisike pausiruum ja kraanikauss on nurga taga, wc ja vannituba on koos yhe teise majakese kyljes, mis tekitas algul pidevaid j2rjekordi ning telgi panime katuse alla liivapeale, mis aga oli liiga k6va kyljealune ning juba esimesel 88l kobisime Anniga k6rvalolevasse kuuri, kus miskip2rast kaheinimese voodi seisab. Seal oli aga selline kopitanud hais sees, mis algul hinge kinni l6i. Asi oli selles, et teatud roomajate ohu t6ttu tuli ust 88d kui p2evad kinni hoida. Ja oi kui palav! Aga inimene harjub k6igega. Pealegi ei pea siin yyri maksma, mis on juba n2dalas k6va kokkuhoid. V6tsime kasutusele turvameetmed ja hakkasime uksi lahti hoidma ning nyyd on juba t2iesti mugav pesake meil kujunenud. Puudu on veel moskiitov6rk, mille aset t2idab praegu telgi pealmine kate, mis ka paistab ylesannet t2itvat. V6i on asi lihtsalt selles, et m6ni 88 s22sed leiavad meid yles ja teisel 88sel lihtsalt ei leia... ning pausiruumis on piljardilaud - nii et harjutada saan siin k6vasti, kui vaid viitsimist on. Kuigi peab tunnistama, et seni olen sama koba kui ennegi :).

Mangokorjamine ise n2gi siis v2lja nii, et pikemate v6i lyhemate "aiak22ridega", kuhu vahele mango oma pikka vart pidi rippuma sai v6tta, l6ikasime viljad puult ja asetasime masinale mis seebivett pritsis, kus pesija nad varrest vabastas ja veidiks ajaks ritta seadis, et siis lindile lykata mis nood omakorda kasti transportis. Mangodega on asi sedamoodi, et nende varrest v2ljatulev "sapp" v6ib t6sist allergiat tekitada. Seda umbes 70% inimestest. Yks poiss oli siin t2iesti yles paistetanud paari p2evaga ja kriitilises seisus haiglasse viidud, millest ta 6nneks siiski v2lja tuli. Teistel n2gime punaseid kuplaid yles kerkivat, mis siis hullup88ra sygelesid. Meie seltskond on peale kahen2dalast t88d ja hulgalist sapiga kokkupuudet siiski terve nahaga asjast v2lja tulnud. 8eldakse, et see v6ib muidugi ka kuu aega hiljem alles avalduda, aga praegu t2name kyll Jumalat, et selle 30% 6nnelike hulka sattusime. Farmeri perekond on muidu h2sti tore, sydamlikud inimesed. Praegu on siis l6pul kolmas n2dal, mille veetsime naaberfarmis avokaadosid korates.(No v2hemalt osa sellest...sest ytleme nii et kolm p2eva tulemuseta rabelemist viis muudele t88otsingutele). Neid on kergeim korjata kui mangosid, aga kuna makstakse kasti pealt, siis ei teeni nende pisikestega eriti h2sti. Oma farmis on loodetavasti homseks avo'd valmis ja on lootust ka veits paremale palgale. Lahedaim mulje avokaadokorjamise esimesest p2evast j2ttis yks koer - mustavalgekirju borderkolli, kelle yks silm on sinine ja teine pruun - mis annab talle nii huvitava pilgu! Ning ta s6idab autokapoti peal kui t88le l2hme.

Yks meie kolmest farmikiisust otsustas eile 6htul ka veidi piljardit proovida! / One of our three farm cats decided yesterday to play some pool!

P2ikeseloojangud on siin v6rratud!/ Sunsets here are breathtaking!

Fig tree

Eelmine n2dalvahetus k2isime Cape Tribulation' s. See on ainuke koht maailmas kus vihmamets kohtub korallrahuga. Ja seal on t6esti v6rratult ilus! Parim oli ujumask2ik kiirevoolulises ja kylmaveelises! j6ekeses, kus k2redamas kohas sai liaanidest kinni hoitud ja niiviisi voolu vastu m8llatud. Nii m6nus oli vooluga kiiresti allavoolu liikuda ja siis vaiksemas kohas end madalamasse vette v6idelda. Ja ma n2gin ulyssese liblikaid! No nii ilust sinist pole vist maailmas kyll mitte kusagil mujal! Nad on kiirelennulised ja suured ja kui see sinine siis pealtpoolt tiibadel vilgatab.... v6rratult ilus!Kuna Queenslandis m8llavad yleujutused - millest meie kuulsime muidugi eesti kaudu, sest meie kant on suht kuival (raadiot ei kuula ja telekat siin ise eriti ei vaata) - siis lihavabriku t88 algab 12. veebruaril. Aga selle lihakeskse t88 jaoks oli meil vaja end vaktsineerida Q - palaviku vastu. Algul tehti naha ja veretest,kontrollimaks antikehade olemasolu ja nende puudumisel siis vaktsiin. Nii et ma nyyd selgitaks veidi seda p6randallamamise ja oma veenide isiklikkuse teemat mis Anni blogis puudutatud :P. Miskip2rast ma v2ga ei kannata arstilk2ike mis sisaldavad endas systlaid. Mul ei ole hirmu protseduuril olles, aga kui asi l2bi saab v6ib mul silme eest mustaks minna.Ma ei minesta, vaid olen selle 22rel. Muuseas ma pole veel kordagi elus minestanud. Ja ykskord juhtus sarnane asi kuumuse t6ttu ka. Ju see mingi alateadvuse v2rk on... Igatahes klaasi vee ja sygava hingamise j2rel tulen ma paari minutiga sellest v2lja. Niisiis, nahatesti j2rel tundsin kerget n6rkushoogu (systlaga pandi veidi vaktsiini nahaalla) ning sealt l2ksime kohe edasi vereproovi andma. Minu eelk2ia j6udis arstit2di informeerida, et ma selliseid asju v2ga ei kannata ja t2di paistis natuke n2rvis olevat. Ytlesin kyll, et lobisedes ja m6tteid mujal hoides pole hullu... niisiis, v6ttis ta ette mu vasaku k2e kyynarvarre 6ndlas asuva veeni.Eestis on alati paremast v6etud, m6tlesin ja tuli v2lja, et ka p6hjusega. P2rast kahte eba6nnestunud katset kus ta m6lemal korral vaid poole kogusest k2tte sai, tundsin, et no nyyd hakkab asi k2est 2ra minema. Mainisin seda ka t2dile kes siis mulle klaasi vett andis ja natuke 2hmis olles n6udis et ma p6randale pikali heidaksin. No tavaliselt mulle istumisest t2iesti piisab, aga ei olnud just vaidlemisseisundis kaa... seega kui t2di ukse lahti tegi, et teises toas voodi valmis panna uueks verev6tu katseks, n2gin oma kaaslaste yllatunud n2gusid ooteruumist vastu vaatavat. Kobisin siis teise tuppa ja paremast k2est oli nagu naksti tegu tehtud. J2rgmine kord olen targem ja mainin seda juba ette... Aga siis tuli veel yks j2relefekt mis oli omamoodi p2ris tore. V2ljas on temperatuur yle kolmekymne ja niiskus on l2mmatav, sees on 6hukonditsioneeride t6ttu jahe. Mul igatahes hakkasid hambad kylmast plagisema, mida pole juba mitu kuud juhtunud. Nii et ma tundsin natuke Eesti talve :). Nii ma siis jalutasin m88da linna, vatitupsud m6lema k2e peale kleebitud :P. Kuna keegi meist immuunne polnud, saime n2dalap2rast vaktsiinisysti ka 2ra. Siis mai k6ssanudki n6ela n2hes. Ju sai eelmine kord omajagu ette juba :). Hoiatati, et systikoht v6ib valusaks minna. Algul polnud nagu midagi, aga 6htul l6i l6puks v2lja ja nii me sii k2isime k6ik paar p2eva oma hella kohta teiste n2pistamisulatusest v2ljas hoides ;).

Our current place of recidence, is in a mango - avocadofarm, where we work and live. It is 10 kilometers out of Mareeba and the farmer's family is really kind and welcoming. Although the livingconditions needed a little time to getting used to. We placed our tent under the opened shed's roof, but already the first night was spent in a shed next to it, where for some reason is a double bed. The air in there didn't have a freshness in it, due to the all the time closed door, so it was not too nice at first. But after couple of days opened doors, it turned already a nice place. Although we had to build a little wall to keep the snakes and toads off and we placed our tent cover hanging over the door to keep the mosquitos off...well sometimes it is working and sometimes not :).The bathroom is further away in someone elses little cottage and for kitchen we have a little smokoroom and for water we have to go around the corner. But a person can get used to everything it seems! And besides, we have a pool table! Not that I am so far getting any better at it :p. After two weeks of mango picking, where thanks to God no - one from us got the rash from highly caustic mango sap, we were "lent out" to a neighbour avocado farm, until avocados will be ripe in ours. After three days working there, low payment made us look for something else. So we'll see is it better in our place. Anyway, meatfactory starts on 12 th of february. To go there we had to vaccinate for q - fever. So two weeks ago we went to Cairns and they did us skin and blood test to see if we have any antibodies. Sometimes it happens that after somekind of needle procedures I go on the edge of fainting. But I never faint. I just need a glass of water and some peaceful moments. So after skintest, where they put a little of the vaccine under the skin I felt a bit weak. After that we headed on to give blood. When I entered, the nurse already had heard from my friend that I am not so good at these things.So she seemed to be a bit nervous. She started to prepare my left arm and I was thinking: in estonia they have always taken the blood from my right arm. For a good reason I found out. My veins in left arm weren't really co-operative. So after two attempts where the nurse only got half of the needed amount I felt that the "picture is slipping away..." I asked for a glass of water and I got it but also I got a demand to lie down on the floor. Usually it is enough if I just sit, but I wasn't exactly on a state to argue... so when the nurse went to another room to prepare the bed for next try, I saw from between the door my friends surprised faces and later I heard all sorts of interesting theories XD. Anyway, in the other room she took the blood from my right arm and everything was fine... next week we got the vaccine and since the place of shot went painful we were keeping our arms out of the reach of pinching radius for next couple of days :p.

Last weekend we took a trip to Cape Tribulation. The only place in the world where rainforest meets the reef. And it was so beautiful up there! We went swimming in a cold and fast creek where in one place we hold on to the lianas to fight the current and then let go to go down the creek with high speed swimming - it was loads of fun! And I saw the Ulysses butterfly - I don't think there is more beautiful blue anywhere in the world!